Austraalia

Vasalemma, Eesti
07.09.2015

Austraalia – suusamägi

Sõidan rongiga mägede poole. Victoria osariigis on neid mitmeid. Suundun kõige kõrgemale. Siia mandrile jõudes polnud mul aimugi, et taevataat lumekahurid valla võiks päästa. Lumi ja Austraalia, see ei sobi loogiliselt mõeldes justkui üldse ühte lausesse. Talveriided, saapad, tekk, padi, linad, söök, lugemisvara. Kõik peaks kaasas olema. Vaja on veel mäevarustust. Minul seda pole. Tuleb leppida laenutuses pakutavaga. Möödub piletikontroll. “Tickets, please.” Sellest saab siis nüüd minu amet.

Vaatan bussiaknast talvist rohelist loodust ja tunnen, kuidas mägedele aina lähemale jõuame. Põnevuse ja sisemise ärevuse näitajad tõusevad. Õhk muutub värskemaks ja hõredamaks. Mäed tekitavad alati erilise tunde. See on midagi võimast, ilusat, vaikset, puhast ja salapärast üheaegselt. Mõtlen, et teatud perioodi elust võikski mägedes elada. Mõne aja pärast jõuan sama mõtteni üllatusega tagasi, et seda ma ju tegema lähengi.

 img_4030

Tean, et Mount Hothami suusakeskuses peaks töötama veel üks eestlanna. Mina olen piletite müügis ja kontrollis, tema riiete ja suveniiride müügi osakonnas. Pikad blondid juuksed, äratundmine ei tohiks keeruliseks osutuda. Mäetipule lähim küla Bright asub tunniajase autosõidu kaugusel. Olen saabumisest varasemalt teada andnud ning mulle tullakse vastu. Laeunutuse osakonna juhataja räägib, et tema alluvuses töötab veel üks eestlane. Teist aastat järjest. Kolm kuud, 4300 kilomeetrit, jalgrattaga läbi Austraalia. See oli olnud vahepealseks puhkuseks. Ja ma vist olen sellest vägitükist tegelikult juba Sydneys kuulnud. Teistelt eestlastelt.

 img_4413

Jõuame esimeste lumekübemeteni. Kas see ongi see päris lumi? Ühtivusprotsent mälusopis olevaga ei ole kuigi suur. Kuid kõik on ehtne. Lumi hakkab 1300 m pealt ja 1600 on täitsa lumine. Kõnnin metalltrepist üles ja silman eukalüptipuid. Lehtede asemel langetavad need puukoore. Tagajärg on peaaegu sama värviline kui meie sügis. Vanaaegne kahekorruseline suvelaagri stiilis maja. Sellest saab nüüd kodu. Asetan asjad voodile. Taktika töötas. Varasem kohaletulek tagas neljases toas alumise narikoha. Tavaelus medõe ametit pidav austraallanna on sees elanud juba paar nädalat. Võttis elu üle järelemõtlemiseks pausi. Teeb hooaja siin ja ehk ka järgmise kuskil mujal. Oleme nüüd sama ametinimetusega. Miskipärast tunnen end sissetungijana.

 423614_10150820340393696_933661420_n

Enne tööleasumist on vaja läbida koolitused. Kuidas globaalses meelelahutusgrupi suurettevõttes Merlin klientidega suhelda, millised on väärtused ja alati tuleb naeratada. Töötajaid on palgatud erinevatest rahvustest, alati olla salliv, sõbralik ja aus. Tutvume kolleegidega, meid on piletite osakonnas  kahekümne ligi. Kõik on uudishimulikud ja abivalmis. Piletimüügiprogramm tundub esmapilgul jube keeruline, palju tooteid ja erinevaid nüansse. Kui vastust ei tea, tuleb lihtsalt küsida. Ja neid tekib alguses palju, väga palju. Asi ei ole võõrkeeles, see on kõigi jaoks nii. Väljas töötamine tundub lihtsam. Skanneeritava piletiga liftiväravast läbitulnu näo ja muude isikuandmete kokkuviimine tahvelarvutile ilmuvaga.

 img_4644

Meie tuppa saabub veel kaks tüdrukut. Komplekt on koos. Pikkade kuldkiharatega australlanna riiete müüki ja itaallannast suusainstruktor. Itallanna sahmib missioonikindla pilguga tund aega mööda tuba. Näitan kohti, mis veel vabad on. Viimne kui asi saab pedantselt ära paigutatud. Esimesed mõttevahetused jäävad väga lühikeseks. Inglise keel ei ole parimate killast. Mõtlen, et ma ei oleks küll julgenud niimoodi instruktori ametikohale kandideerida. Alguses pidigi toetuse mõttes tulema koos sõbrannaga. Saatuse tahtel sõbranna kukkus suusatades ja on nüüd Itaalias poldid jalas voodisse aheldatud. Eks töö õpetab ja praktika ajapikku ka keeleoskust lihvib.

 img_4980

Suusakülas sõidab tasuta buss. Enamus töötajaid 18-22-aastased. Ma saan ka paugust tavaliselt 6-7 aastat nooremaks. Vist kaasmõju. Pidu käib igal õhtul. Otsitakse sõpru ja lähedust. Esimene tööpäev, Big D, inimeste nimed, muusika, tantsimine, lund pole palju. Tahan teisel töönädalal, mis on rahvarohke koolivaheaeg, ainult õues töötada. Tundub kindlam. Ootan selle ütlemisega graafikumeistrile. Lohutatakse, et ajaga läheb aina kergemaks. Ja tean, et see peab paika. Uusi oskusi omandades ei ole see muudmoodi võimalik. Kui Eesti mägedel näeb rohkem suusatajaid, siis siin on lumelauatajad enamuses.

 img_4038

Pikk vestlus läbi Austraalia pedaalinud eestlasega. Tean mäesuuskadest ja suusatamisest nüüd rohkem kui kunagi varem. Peast käib läbi mõte, et ehk võiks mõne tulevikuseikluse ühildada. Tema tee viib hoopis Lõuna-Ameerikasse, tahab kõrbes kolm kuni neli kuud üksi kõndida, järgneb lumele, armastab mägesid. Mul ei ole enam reisisära silmis. Seedin mõtet natuke ja ostan kojulennupiletid. Täiesti otse. Varem plaanisin läbi Uus-Meremaa minna, olen ju nii lähedal ja pole kohanud ühtegi inimest, kellele see vapustava loodusega riik ei meeldiks. Aga kui sära ei ole, siis ei ole. Tahaksin pühendada sellele riigile rohkem rännukirge ja saada vastu ilusaid mälestusi. Kojuminek on varemgi ahvatlenud. Otsus sai tehtud juba kaheksa kuud tagasi, lihtsalt kindel aeg ei olnud paika pandud.

img_4208

Pikad jalutuskäigud. Igal õhtul on erinev ilm: udune, pilvine, niiske, tuuline, lumetuisk, vaikne, puudekohin. Ühel õhtul lõhnab selle järele, et nüüd võiks hakata lund sadama. Siiani oleme hakkama saanud kunstlumega. Ärkan hommikul esimesena akna taga rühkiva lumesaha peale. Sees on lapsepõlveärevus, mis esimese lumega saabus. Liigutan rulood vaikselt aknast eemale, et teisi mitte äratada. Täiesti värske meie oma silme all maha sadanud mägede lumi! Kord itallannaga koos jalutades lööb välku ja müristab. Vaatame teineteisele kullisilmadega otsa, et mis see veel oli. Ja korraga hakkab lund sadama. Teiselpool maakera on teised kombed.

 img_4843

Tubade seinad kostavad läbi, privaatsust pole. Meie toas vaikne, alati saab magada. Ei ole seda peokohaks teinud. Erinevalt selle üle kurtvast tšiili kuti toakaaslastest. Toas on üks tool, peab küsima luba, kas eelmine on istumise lõpetanud. Toit käib voodi all, kõik peab olema karbis, pähklid on keelatud. Hiired. Kõrvatoas on üks kinni püütud, meie toas pole kohanud. Toodi isegi seinakontakti pistetav hiirepeletaja, kuid julgesime selle vajalikkuses kahelda. Olen just duši alla astumas, huugama hakkab häire. Mis siis nüüd? Just oli õppus, vaevalt seda korratakse. Kindlasti keegi kõrvaltoast sellega seotud. Mina oma plaane ei muuda ja kahtlus osutub tõeks.

 img_4971

Lapsed hoiavad esimese lume ärevuses lumepalle käes ega suuda neist lahti lasta. Minu esimene vahetus õhtuse Night Ski ajal jääb ära. Värske pehme lumi, rahvamass oli üle käinud ja see ei sobi enam sõitmiseks. Liiga paksu lume korral võidakse ka kogu keskus sulgeda. Mujal maailmas on juhtunud, siin seda ohtu pole. Ja siis jääb ära ka teine kord ning ka kolmas kord. Viimasel korral läheb õnneks. Õhtuti mööda suusaküla peatänavat pikki jalutuskäike tehes küsivad bussijuhid alguses kas soovin peale tulla. Hiljem tunnevad juba ära, tühja bussiga tiirutades küsivad lihtsalt, et kas taas jalutan ja soovime teineteisele head õhtut. Autojuhid pakuvad küüti või küsivad teed. Harva juhtub, et keegi ei kõneta. Lumesahad ja -kassid vuhisevad.

 img_4476

Piletikontrollidele ja liftitöötajatele toimub suusatamise ning lumelaua test. Kontrollitakse, kas kõik on suutelised ohutult tööle sõitma. Plaan on avada rohkem lifte, kuhu minek ja kojutulek on keerulisem. Ühel päeval kontrollin statistika mõttes sõitjatel kiivrite olemasolu. Külastajad kingivad šokolaadi, kommi, löövad plaksu, kallistavad, kutsuvad Dancing Queeniks, kiidavad ilusat naeratust, lahedat mütsi, esitavad küsimusi Eesti ja ajaloo kohta ning õpivad eesti keelt.

“Tere hommikust!”
“Tänan väga.”
“Hommikusöök on valmis.”

img_4888

Vanim suusataja mäel on 85, noorim 2-aastane. Mõnel on juuli lõpuks juba 80 päeva liueldud. Alla 7-aastaseid lumelaua tundi ei lubata, selleks peavad lihased rohkem arenenud olema. Iga nädal on külastajaks mõni eestlane. Nemad tunneb kohe nime järgi ära. Vanemad räägivad veel eesti keelt, noored enamasti mitte. Üks noormees teatab, et tema on eestlane. Pass olemas, mõned kuud Eestis elanud ja tööd otsinud. Siiski pidi tagasi tulema, ei õnnestunud leida. Komistuskiviks peab eesti keele mittevaldamist. Pärast emakeelseid vestlusi on keeruline ümber lülituda. Juhtub ka nii, et järgmine külastaja saab võõrkeeles tervitatud.

 img_4875

Kõigele uuele ja huvitavale vaatamata ei ole ma kordagi tundnud, et siia nüüd tahangi jääda. Räägime kord eestlannaga bussisõidu ajal mäeelust. Ütlen, et tegelikult igatsen oma tavalist elu: trenne, inimesi, vestlusi, tööd, kodu, eesmärke, lihtsust. Vastuseks saan küsimuse: “Kas see siis ei olegi su päriselu?” Esimest korda hakkan mõistma, et osade või isegi paljude jaoks seda see siin on. Mis on normaalne elu? Kes need inimesed tegelikult on? Põgenejad? Otsijad? Juba “selle” leidnud? Õnnelikud? Õnnetud?

 img_4259

Satume eesti noormehega juhuslikult öösuusal ühe lifti peale. Jagan muret, et mu suusad on vist bussi peal kellegagi vahetusse läinud. Suuski bussi sisse ei võeta, jäetakse küljel olevasse spetsiaalsesse hoidjasse. Kuna rendis on palju ühesuguseid, siis oli ilmselt suuskade pikkust vaadates mõni väiksem laps minu omad võtnud. Kuid lühematega pidigi kergem olema. Varem lauataja, ühel hetkel pööras vägeva eeskuju näitel suusausku. Õpetab mulle suusatehnikat. Kogun julgust, saan sabas sõites kiiremaks ja osavamaks. Ei tea, kust olen üldse võtnud teadmise, et suusatada oskan. Kas kõik eestlased oskavad suusarahvana suusatada? Jah, ma olen korra Kuutsemäel ja korra Väikesel Munamäel käinud. Murdmaasuusatamises kooli esindanud ja poistega koos trenni teinud. Kas sellest peaks piisama? Tegelikult ei usalda lund, jääd, kruusa ega muud jalge all liikuvat. Olen saavutanud suusatamises ja uisutamises teatud taseme, et ellu jääda, aga trikitajat kindlasti ei saa. Ja aina enam veendun, et “selg higiseks” spordialad on rohkem minu ala. Nii et jään murdmaasuusatamisele kindlaks. Ei mingit liftil külmetamist ja kukkumisvigastusi. Kõikidel töötajatel on prii hooajapilet ja saame tasuta osaleda grupitundides. Lumelauasõitu võiks siiski proovida.

 img_4608

Lumesõda. Ühe töötaja ülesanne on käia kontrollimas, kas kõigil on kõik hästi ja töövahendid korras. Austraalia perepuhkus mägedes on hirmkallis. Maksta tuleb kõige eest ja mitte vähe. Ei juhtu ka harva, et “perepuhkus” näeb välja nii, et lapsed viiakse hommikul hoidu ja õhtul tullakse järele. Vanemate puhkus lastest. Pileteid kontrollides on ees tahvelarvuti, kust näen klientide nime, pilti, sugu ja vanust. Selle järgi tuleb tuvastada, kas siseneja nägu klapib pildilolija omaga. Kellegi teise pileti kasutamine ei ole lubatud. Täiskasvanutel tuleb üle huulte üks lausvale teise järel. Kui asjaolude kontrollimisel selgub, et isiklikku piletit ei ole, tuleb alla kutsutud juhendajaga keskusesse uut piletit ostma suunduda. Piletikontrollile on sel puhul tasuks määratud 150 dollarit. Saan premeeritud kahel korral, saagiks meie naaberriigi kodanikud. Kuid potentsiaalseid juhtumeid on muidugi rohkem. Ebamugavaim vestlus saab peetud sugu vahetanud külastajaga.

 img_4167

Avame ja sulgeme igal päeval oma sularaha kassa ise. Täita tuleb aruande vihik kassa numbriga ja kinnitada, et saades oli rohelises kotis täpselt 400 dollarit. Hiljem sularaha üle lugeda, aruanded täita, kotid sulgeda ja tulu panka saata. Kord olen 10 dollariga miinuses. Loen ja loen. Aga mida pole, seda pole. Annan oma puudujäägist teada. Kontrollija on tõsine, laseb täita seletuskirja. Kuid karistust ei järgne, eks neid väiksemaid apsakaid ikka juhtub. Tööletuleku ja lahkumise registreerimiseks logime alati Kronose süsteemis sisse ja hiljem välja. Kood 03014374 ja näpujälg. Tšiili kutt kukkus sabakondi juba esimesel sõidul katki ja nüüd tehakse graafikut tema järgi. Üks austraalia kutt saabuski haige õlaga. Ametilt instruktor, aga kuna sõita ei saa, siis nüüd piletimüügis. Teised on nende kahe võrra rohkem väljas ja mägedel, kuhu peab sõitma. Mina tavaliselt Village’is ja Road Runner’il ning kord nädalas ka Heavenly Valley’l ja keskus. Tuulise ilmaga on suurem osa lifte suletud, liiga ohtlik. Vahel on väljas töötamiseks liiga külm. Esimesena annavad tunda varbad, siis sõrmed. Kui mitte varem, siis hiljemalt kell neli hakkab kõvema tuule korral kogu kehal külm. Kord sajab lund, kord vihma. Jäätunud sõrmedega saab väljakutseks tahvelarvuti aku vahetamine. Pärast sellist päeva tahaks ainult kuuma dušši, sooja tekki ja head raamatut. Kuid inimene harjub kõigega, ka külmaga.

 img_4313

Tavalised hommikud näevad meie toas välja unised. Heliseb üks äratus. Pannakse kinni. Kõlab teine. Vannitoast tuli põlema. Taas esimene. Järjekord. Ja siis see esimene kolmandat, neljandat ja veel ka viiendat korda. Kõrvatoast poiste omad. Igaühel on ärkamiseks omad rituaalid. Vahel on pikale veninud õhtu oma jälje jätnud. Isegi vabal päeval ei ole mõtet kaua põõnamisest unistada, sest oled ainus, kel on vaba päev. Lagi hakkab nagisema, uksed avanema, esimesed lumesahad ja autod liikuma. Itaalia tüdruk ärkab ja väljub alati esimesena. Tahab Euroopa aega arvestades üleval puhkeruumis poiss-sõbraga skaipida. Itaaliakeelne vadin on hoogne, vali ja tšautama hakatakse juba pool tundi enne kõne lõppu. Austraallastel sellist privaatsust pole.

 img_4744

Olen toakaaslasele kohalejõudes väitnud, et tean, kes olen. Ja nüüd pannakse mind proovile. Üksi rändamine on mõtted viinud väga paljudele radadele ja väärtushinnanguid loksutanud. Üksiolemise järgmine tase on olla üksi teiste keskel. Miks on rääkimine nii ülehinnatud ja vaikimine alahinnatud? Ma ei sulandu massi. Soovin hästi magada, süüa tervislikult, käia hommikuti jooksmas, vestelda sisukatel teemadel, hoolida ümbritsevast ja elada oma tõekspidamiste järgi. Vastukaaluks on pakkuda pinnapealsed suhted, peod, magamata ööd ja ähmased hommikud. Kohe üldse ei sulandu. Lähen parem naerulsui kargel varahommikul jooksma, lehvitan möödujatele ja soovime head päeva.

 img_4518

Big D mägi suletud tuule vaibumise ootuses, tööandja peab siiski garanteerima kaks tundi tööd. Roogin vabatahtlikult lund, kutsutakse sisse pileteid müüma ja hiljem sisestan programmis suurt koolide grupitellimust. Istusin viimati arvutialaua taga üle aasta tagasi. Klaviatuuriklõbin kõlab ikka samamoodi ja aeg lendab kiiresti. Võiks isegi öelda, et mulle meeldib see. Kuid kas ma tahaksin seda päriselt kaheksat viieni teha? Ei ole harjunud isegi enam telefoni kasutama. Kuidas sellega kodus hakkama saan?

img_4933

Üks eksootiliseima taustaga töötajaid on tšiili kutt. Töötas neli kuud banaanifarmis ja proovis Melbourne’is õnne. On Tšiilis varem mäel töötanud. Tundub kuidagi mõtlik ja õnnetu. Istume mõlemad diivanil, arvutid süles. Süda hakkab vaikselt avanema. Läks pärast viieaastast suhet tüdrukust lahku ning otsustas maailma avastada. Tüdrukul olid kodused mured, ei osanud abiks olla ja hoopis pettis. Praeguseid kannatusi peab oma karistueks. Igatseb. Kuid tüdruk elab ja töötab nüüd juba Andorras ning kohtumiseks tuleks sinna lennata. Kardab, tüdruku piltidel olevat näha, et on õnnelik. Ütlen, et pildid võivad olla väga petlikud. Ei usu selliste suhete ellujäämisse ja usaldust ei ole enam võimalik kunagi taasatada. Kuid soovitan minna Andorrasse, silma vaadata ja siis otsustada, mis edasi saab. Köögi kokk küsib, kas ta armastab teda. Saab ebaleva vastuse. Sellel järgneb käsk sõrmus osta.

 img_4461

Üks romaan järgneb teisele. Saan sõnumi oma kolleegilt, kes elab suusakülast natuke väljas. Temaga samas majas elav ameeriklasest kokapoiss on korduvalt uurinud, millisel mäel ma parasjagu tööl olen. Olevat mind alati tervitanud. Tervitajaid on palju, ma ei suuda sinna ühtegi nägu juurde kuvada. Temapoolne kiindumus. Järgnevad kutsed õhtusöökidele, suusatama, matkale, hommikusöögile. Tore vaheldus, aga ei midagi enamat. Enne lahkumist saan kingituseks oma käega tehtud pildi. Tal on annet.

 img_4961

Palgatakse lisajõude. Melbourne’ist saabub mäele tööle veel üks eestlane. Temagi on siin varem olnud. Kokku on meid nüüd neli. Mulle on korduvalt temast räägitud. Põhjuseks nimed – Siret ja Sirlet. Farmi tööd otsides panin omale protsessi lihtsustamiseks nimeks Sara. Temast on saanud Austraalias Satacey. Amet on mitmekülgne, talvel Austraalias suusamäel ja suvel Eestis wakeboard’i instruktor. Mida rohkem vestleme, seda paremini meenub, et minagi olen Harku järvel tema õpetuste järgi vee peal vigurdanud.

 img_4453

Küsitakse, kas naudin siinoleku aega. Võpatan.

Istun korduvkasutatud tumedast puidust vamistatud laudadega hubases kohvikus. Mõtisklen ja jälgin läbi klaasi, kuidas ümberringi inimesed toimetavad. Ühes kõrvallauas imetav ema. Teises menüüd vaatamata tellimust esitavad püsikunded. Akna taga sätib vanapaar murdmaasuuski jalga, et koos teele asuda. Jalutav isa, beebi süles. Kaks peret saavad kokku ja jutustavad omavahel. Poiss mängib koeraga. Noorpaar sööb kodus kaasa tehtud võileibu. Olen õppinud, kogenud ja nautinud. Kuid sel kujul hakkab see seiklus end ammendama. Ootan elult midagi muud.

img_4965

Kuu aega tagasi ostsin kojusõidupiletid. See päev hakkab nüüd saabuma. Minu asendajagi on juba ametisse asunud. Hooaeg kestab veel kuu aega. Viimaseks kirsiks tordil jätsin lumelauasõidu proovimise. Olin päris veendunud, et see võib lõppeda mõne valusa mälestusega, mis võiks halvimal juhul suuskadel töölesõitu segada. Ei soovinud, et minu pärast graafikut ümber peaks tegema. Kahe kuti vigastused on niigi pingeid tekitanud. Sellest piisab. Kirss jääb siiski asetamata. Kaks pealelõunat on vabad, kuid täituvad haigestunu asendamise ja müügiautomaadi lõhkumise eest päevapealt vallandatud noormehe vahetuse ülevõtmisega. Selle punase kompu peab realiseerima tulevikus.

 tickettarts_2015

Pakin vilunud liigutustega seljakoti. Viskan minema asjad, mida enam vajalikuks ei pea. Kallistan tšiili kutti. Jätan tööle läinud toakaaslastele öökappidele viimased Eestist kaasa võetud postkaardid ja kohalikud värviliste mummudega šokolaadikommid. Kirjutan kõikidele kolleegidele Merlini tähekesega tänukaardid ja poetan need kontoris postkasti. Klõpsutan viimased pildid ja emban ülemust. Soovi korral võetakse mind alati uuesti tööle. Sammun vaikselt langevasse laia lumme.

 11834880_10154109111978696_783359474243287113_o

Ma olen valmis.
Valmis põnevaks tulevikuks, mis mind ees ootab.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s