Austraalia

The Spirals Stairs
Mount Hotham, Austraalia

Austraalia – piimafarm

Piimafarm asub lähimast väikesest Terangi asulast 5 km kaugusel. Farm on ümbritsetud igast küljest karjamaadega ning kaugemalt teiste piima- ja veisefarmidega. Maja ees on viis autot. Kõik on valged. Uksi ei lukustata ja võtmed jäetakse alati ette. Kes sellises maailmas elada ei tahaks. Kodu on seal, kus wifi parooli ei küsi. Kuuris on kaks ATV-d, leidub traktoreid, veoautosid ja palju muudki. Esimest aastat tegutseb pere lisaks piimakarjale ka järve ääres lubja- ja liivakivi kaevandamise ning müügiga. Pereisa- ja poeg töötavad vahel isegi südaööni. Tegutsemisluba saadi liiga hilja ning hooaja lõpp on lähenemas.

IMG_2431  IMG_2506

Perepoeg kinnitas tulles, et farmis on kõik õpitav. Peamine on töötahe. Mis valesti, see tuleb teha lihtsalt uuesti. Ei mingit survet. Teiste kandidaatide seast olin valituks osutunud laiade õlgade tõttu. Hommikune äratus on kell 6:30. Köögiaknast pidevalt pilk lehmade lüpsieelsele ootealale, õigel ajal välja ja umbes kell seitse läheb tööks. Hommikupimeduses ja külmas toob karja kolleeg. Punased kummikud jalga, kummikindad kätte, veekindel jakk selga ja põll ette. Olen valmis. Surveveega põrand märjaks, filtrid jahutisse, vajalikud voolikud sulgeda ja kinnitada, karussell tööle, sprei sisse lülitada ning lüpsiriistad lahti tõmmata. Kõik on valmis. Asun spreima. Hommikuti on alati erandiks lehm number 884, kes on silmnähtavalt tugev ja võimukas. Seisab veel suletud väljumise värava taga ning ei liigu enne kuskile, kui ta sealt esimesena sisse lastakse. Platvormil on 50 boksi, igaühele oma. Püüan neljakuustele vasikatele kolm ämbrit sooja piima. Pärast lüpsi kallan rohelisse söötmiskärru ja sõidutan kohale. Mind nähes jooksevad tormi. Tegelikult on asi muidugi loksuvas piimas. Keeran kraane lahti. Õnn on nii suur, et minust ei hooli enam keegi. ATV ja käru vahel kükitades surutakse pea vastu torusid.

IMG_2257  IMG_2264

Jagan lehmad udarate värvi järgi mustikatest ja jõhvikateks. Seismisasendi järgi preilideks ja härrasteks preilideks. Pael on jäänud taas sõra alla. Proovin, kas koputamine aitab. Aitab. Aga sel korral natuke liiga hoogsalt. Saan hoobi peopesa sisemuses olevale padjale. Õnneks on see koht põrutuste vastuvõtmiseks mõeldudki ning sinna see ka jääb. Paaril korral saan käe pruuniks. Vedel lõhnab kõige hullemini, muidu ei häiri. Eemaldan automaatselt mitte lahti tulnud lüpsiriistad udaratelt ja aina sprein. Vahel ei taha lehmad uue söögiannuse ootuses platvormilt lahkuda. Teen kõvemat häält, pritsin jalgadele vett. Kindlameelsemad ajan välja ise platvormile ronides ja käega nina ees vehkides. Mõnikord tahavad tagasi hiilida, hüppan ette ja peletan. Jooksvalt hoian puhtana kogu tööala, platvormi ja piirded. Kõik selleks, et ise ei libastuks, töövahendid pruuni korra alla ei mattuks ja hiljem lihtsam oleks. Vahel jääb mõistmatuks, miks nad küll peavad kogu aeg järjest ühte ja samasse kohta laskma. Ma ju just lõpetasin puhastamisega. Lüps läbi, vasikad söödetud, lasen kanad ja kuke väikesest küünist välja. Toon tuppa värsked munad ja kaminapuud.

Vastavalt lehmade paiknemise kaugusele kell kolveerand neli või kell neli kordub kõik taas. Õhtuti toon lehmad sisse mina. Kummikud jalga, kiiver pähe, ohutusvest selga, ATV otsa, väravad lahti, veepump kinni, tõkkenöörid teele ja karja ajama. Liigume kiirusega 3 km/h. Umbes kakssada saba liputab söögiootuses jalutades. Vahel põikavad enne viimasest väravast sisenemist autotee äärde või koduaeda viimaseid suutäisi haarama. Suuremad tuurid sisse ja ajan nad sealt uuesti kokku. Väravad kinni ja õhtune lüps võib alata. Toimingud on samad, aga loomadega töötades ei ole kahte ühesugust päeva. Alati juhtub midagi. Alati on midagi õppida. Linnud ja hiired käivad viljateri näpsamas. Vahel jalutab mõni metsik kass läbi. Õhtul pesen oote- ja lahkumisala ilusas punaroosakollase päikeseloojangu kumas. Õnn väikesest ja lihtsast hetkest. Kolleeg laseb voolikuga kummikud puhtaks. Proovin ka. Ja lasen oma kummikud vett täis. Käsin koeral istuda, annan süüa ja lukustan kanad küüni. Päev on õhtusse jõudnud.

IMG_2228  IMG_2576

Kolmanda tööpäeva hommik. Kogu alumine korrus on vaikne ja pime. Lehmad on vaja sisse tuua. Mina ei peaks seda vist tegema ja ma ei tea, kus lehmad on. Köögiukse avab võõras noormees. Küsin, kas ta ajab karja sisse. Ei. Ta tuli jalgpalli vaatama. Küsin, kas ta saab pereisa üles ajada. Jah. Mõne aja pärast astub kööki veel üks uus nägu. Ja üks väike valge koerake. Peretütar on üllatuskülalisena koos poiss-sõbraga Londonist sugulase pulmadeks koju tulnud. Pärast hommikust lüpsi ja hommikusööki viime kuivad ehk vasikaootel mitte piima andvad lehmad tee äärde värsket muru sööma. Seame aediku üles ja nosimist peaks jaguma pooleteiseks tunniks. Austraalias on selline tegevus lubatud vaid talvel. Veel ei ole õige aeg, aga meie lehmad juba söövad. Üks meist jääb valvama. See olen mina. Mätsutamine, loodushääled, päike soojendab selga, lehvitan mööduvatele autojuhtidele. Vahel saab teha väikese uinaku.

IMG_2463  IMG_2099

4. aprillil on täielik kuuvarjutus. See juhtub kord saja aasta jooksul. Minu elus hakkab jooksma uue algusnumbriga aasta. Kõikide headest soovidest saadud emotsioonide pealt on motiveeriv alustada uuesti hommikuste jooksudega. Soovin tagasi saada selle suurepärase tunde, mis pärast trenni tekib. Kergus, sirge selg, teotahe, enesekindlus ja rõõmus meel. Pärast hommikust lüpsi liibuvad selga ja rajale. Esimesed korrad on rasked. Ilmselt tahan liiga kiiresti ja liiga kaugele. Varasem taust ei loe. Saan aru, et selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Uurin, kuidas peaks tegelikult uuesti treenimisega alustama. Ülepäeviti, et keha saaks 48 tundi puhkust taastumiseks ja pulss 132 lööki minutis. Siinne ilm mängib vaid minu kasuks – natuke päikest, natuke tuult, natuke vihma ja natuke pilvi. Iga päevaga läheb aina kergemaks.

IMG_2381  IMG_2783

Harjutame uusi kaheaastaseid lüpsilehmi koos teistega platvormil käima. Nad ei saa ikka mitte kui midagi aru. Jäävad alati kaugele lõppu, ei taha peale minna, proovivad vahelt läbi lipsata või koos ühte boksi ronida. Hoopegi jagatakse lahkelt. Kolleegil on vaba päev ja saan traktori juhtimist proovida. Kilpkonnaga saab aeglaselt sõita ja jänesega kiiresti. Proovitiir ümber maja ning olengi minekuvalmis. Pärast hommikust lüpsi meelitan lehmad heinarulliga karjamaale. Karja liigutamine käib alati söögi järgi – värske rohi, hein, teravili. Rullin heinarulli lahti ja kõik on jälle õnnelikud. Sõidan uue põhu järgi, et see homseks valmis oleks. Tagurdamine nii lihtsalt ei lähe, tahan kogu aeg üle keerata. Natuke üksi ukerdamist ja saan ka selle harjutusega ühele poole. Rull on hargi otsas ja prantsatab kärru.

IMG_2539  IMG_2632

Leian enne õhtust lüpsi esimese vasika. Üllatus ja rõõm on üüratud. Jälgin, kuidas pisike tuterdab ja mõtlen võimaliku nime peale. Aga see rõõm saab juba järgmisel päeval kiire lõpu. Esimese vasikas on pull ning teaduspärast nemad piima ei anna. Läheb müügiks. Edaspidi olen tagasihoidlikum. Kätte on jõudnud sünnitamise hooaeg. Sünnitajate aedikus käiakse nii päeval kui öösel kontrollimas, ega keegi abi ei vaja. Mõned on kaksikud ning umbes 60% emased. Mõned sünnivad pea ees teadvuseta. Ema ja ja vasikas eraldatakse 1-2 päeva jooksul. Seepärast tekib vahel piimapalavik. Esimestel kordadel saan vasikaid lutipudelist toita. Lüpsikarja tagasi läinud lehmadel on udaral tähis, mis päeval sünnitas. Alguses püütakse piim mahuti asemel testämbrisse. Minu tööle lisandub nüüd ka ämbrite eemaldamine ja tühjendamine. Ja neid tuleb aina juurde.

IMG_2661  IMG_3124

Pere on nädalavahetuseks pulma läinud. Perepoeg on ainsana kodus. Arvab, et mul oleks kasulik omandada sünnitanud lehmade aedikust lehma väljaajamise oskus. Üksi. Avan värava ja sõidan õiget lehma otsima. Leitud. Vasikat ei paista kuskil. Hakkan teda värava poole pressima ning kiirus tõuseb ilmselt kuni 25-30 km/h. Pilk vaid lehmal ja proovin erinevaid haake ette aimata. Mats ja maaühendus. Leban pikali murul. Ei saa täpselt aru, mis parasjagu toimus. Märkasin viimasel murdosa sekundil, et puu otsast ripub alla traat. Suur pusa lõpus. Püüdsin paremale poole pöörates olukorda päästa, aga selleks oli juba liiga hilja. Ilmselt hoidsin gaasigi veel peal. Traat keris ümber keha ja tõmbas ATV-lt maha. Kiiver peas, kilekas terve ja kõik tundub toimivat. Proovin korra veel lehmast jagu saada, kuid loobun. Selleks on vaja rohkem kogemust. Proovin käia. Kõik ei ole siiski endine. Olukord sunnib vasakut jalga lonkama. Teen koos Melbourne’ist külla tulnud sõbrannaga veel õhtuse lüpsi ära. See ei tundu parim idee. Valu tundub liiga suur, et kõik korras oleks. Röntgenipilt luumurdu ei näita. Mõra, luusinikas või tugev põrutus? Kolm nädalat jooksurajal on läbi. Leppida tuleb sinise jala, põlve ja tõenäoliselt ka väga pika taastumisajaga.

Minu ameti puhul võivad kutsehaigused ilmselt aja jooksul tabada pöidlaid, randmeid, selga ja silmi. Farmis töötades allun neljale inimesele. Ja see võib vahel üsnagi keeruline olla. Eriti kui neil juhtuvad erinevad arusaamad olema. Paljude asjade puhul olen saanud ilma õpetamiseta käskluse “teha”. Ja põhikolleeg, kelle naisel on kusjuures sama nimi, mis minul siin, ei ole väga jutukas. Kangutan vägisi sõnu välja, kuidas midagi tegema peaksin. Kunagi ei ole kindel, kas teen õigesti või valesti. Kõige demotiveerivam on see, kui nädalaid hiljem saan teada, et olen midagi valesti toiminud. Õpetamise halvim vorm on jätta juhendamata ja hiljem kommenteerida, mis on valesti tehtud. Pereisaga koos töötades käivad osad asjad hoopis teisiti. Kord koos karja tee äärde viies lõpetab tänu arusaamatusele pool karja naabri aias noori puid mäludes. Alguses tekitab pahameelt. Aja möödudes saan aru, et tegelikult olen mina see, kes muutub. Farm on siin olnud kolmkümmend aastat ning siiani on asju tehtud kogu aeg sama käekirja järgi.

IMG_2250

Mäed muudavad alati kõik paremaks. Unistan, et ühel päeval olen mina see, kes seisab Mount Everesti tipus. 25. aprillil tabab Nepali ajaloo ohviterikkaim 7,8-magnituudine maavärin ja 8500 inimest hukkub. Kaks kuud hiljem tõuseb hukkunute arv koos järeltõugetega 8800-ni. Katastroof on mõjutanud enam kui 8 miljoni inimese elu ning 1,4 miljonit on tabanud toidupuudus. Paljud hooned said maavärinas purustusi, sealhulgas mitmed kultuurimälestised. Hävis UNESCO maailmapärandisse kuuluv tempel Durbari väljakul. Maavärin nihutas Mount Everesti 3 sentimeetrit edelasse. Laviin tabas ka 5300 meetri kõrgusel asuvat baaslaagrit. Nepali ja Hiina võimud tühistasid kahe riigi piiril asuval mäestikul 2015. aastaks kogu mägironimishooaja.

Pereisa on näinud siinkandis lund vaid korra elus – 23.06.1981, hommikuse lüpsi ajal kell 7:30. Vahetult enne ütles, et kui see tuul peatub, siis hakkab lund sadama. Ja nii oligi. Viis sentimeetrit oli maas neli tundi ning edasine on juba ajalugu. Saan 1800 meetri kõrguselt e-kirja, et olen oodatud tööle Victoria osariigi kõrgeimasse suusakeskusesse. Esimese hooga jäin ootenimekirja ning olin juba edasised plaanidki vastavalt teinud. Igatsus oma inimeste, treenimise ja tavapärase elu järele on vahepeal hoogsalt tuure kogunud. See on raske otsus. Kümme minutit arutelu oma peas ja südames ning otsus on langetatud. Ma lähen!

hotham-hero

Kaevanduses saab töö läbi. Justkui ajastatatult lähevad katki mõlemad ATV-d ja lüps-karussell. Sel põhjusel jääb ka üks hommikune lüps vahele. Pereema palub väetisekoti sidrunipuu alla viia. Laialilaotamise lubab enda peale võtta, kuna see haiseb. Kihistan vaikselt naeru. Olen kaks kuud värske kraamiga laudas töötanud ning nüüd me räägime millegi halvasti lõhnamisest. Rohin aias. Lõppu ei paista. Aga tuppa ei saa isegi õhtupimeduses mindud. Seatud eesmärk on täitmata. Vähemalt enesemotiveerimisega probleeme ei ole. Osadel päevadel käib pärast kooli abiks 15-aastane blondide lokkis juustega pikk noormees. Tema saabudes on alati mõlemil küsimus, kumb meist lüpsab. Õpetab mind veoautot juhtima. Vasikad on suureks sirgunud ja laseme nad esimest korda murule jooksma. Kalpsavad suurest rõõmust aina edasi ja tagasi. Ei tea, mis kõik ära teeks. Perepoeg võtab vasikate söötmise nüüd enda peale.

IMG_3900  IMG_3451

Väljas on porine ja lähen kastikaga karja tooma. Üksik veoauto tuleb kaevandusse koorma järgi. Meie teed ristuvad. Palub oodata, kuni ta väljunud on. Keeran raadio valjemaks ja kuulame ajaviiteks koos koeraga. Minutid mööduvad. Avan ukse ja jätan selle avatuks. Muidu ei tea, kummalt poolt hiljem siseneda. See on ju valel pool. Lasen koera välja, et ta vahepeal joosta saaks. Ise teen auto kõrval väikese pissipeatuse. Koer tuleb kükitab kõrvale ja teeb sama. Naeran südamest. Olen loomariiki vastu võetud.

Hakkab sadama. Pärast nädalast vihma on kõik kohad ämblikuvõrke täis. Kari käitub esmakordselt minu jaoks täiesti ettearvamatult. Nad ei saa oma nägu tuule ja vihma eest varjata. Vahetult enne väravat pööravad tagasi, kappavad kui hullud ja hüppavad üle traataia. Keegi on jätnud tee peale jäävate aedikute väravad lahti. Lehmad kasutavad võimalust ja põikavad ka sinna sisse. Lüpsi lõpus ei taha üks lehmadest platvormilt lahkuda. Ei reageeri ka kolleegile, kui ta nööri otsas oleva triangliga peletada püüab. Ma ei märka seda. Täidan rutiinselt tööülesandeid. Olen oma mõteisse vajunud. Muidu alati vaikne kolleeg plahvatab. Tihti lehmad ei allu ja võivad olla äkilised, kindlasti avaldab see pikaajaliselt nendega töötades ka endale mõju. Lasen järgmisel päeval perepojal omale midagi uut õpetada, et piisavalt tegevust oleks ja mõte töö ajal rändama ei läheks. Selgub, et varasemalt on õpetamata jäänud, et osad lehmad tuleb uuele ringile saata, kui tundub, et piima veel jagub. Sikutan kolm korda udarast, et see juhus kindlaks teha. Vajadusel kinnitan keti, et lehm platvormilt maha astuda ei saaks. Kolleeg saadab keti hiljem kõliseva hooga mööda põrandat tagasi.

Tunnen huvi, kuidas piimafarmid üldse kunagi tekkisid. Pereema pakub välja, et alguses peeti lehma oma pere tarbeks. Siis tuli naaber küsima, kas ka temal jagub. Soovijaid lisandus veelgi. Võeti rohkem lehmi. Tekkisid linnad, toita tuli rohkem inimesi ning karja kasvades loodigi farmid. Lehmadel on sabad lõigatud, et lüpsi ajal kärbseid peletades sellega mitte vastu nägu saada. Sarved on lõigatud, et üksteisel kõhtusid katki ei rebiks. Numbrid on tagumikule tehtud kuiva jääga. Seemendamisele viiakse 2-aastasena ning lüpsikarjas peetakse umbes 10-aastaseni.

Köögis toimetab elurõõmsaim ja krapsakaim 86-aastane daam, keda ma tean. Valmistab kõigile õhtusöögi, sõidab autoga 120 km/h, õmbleb ja sööb igal õhtul mahlapulka. Tunneb pidevalt muret, kas kõigil on kõik korras ja kõht täis. Minult uurib, kas mul on piisavalt jänesetoitu. Ja teab, et mulle hommikuti muna praadia ei ole vaja. Saan ise hakkama. Teeb alati täpselt seda, mis ise õigeks peab. Kui teistele ei meeldi, siis see on nende mure. Ilmselt on see teda noorena hoidnud ja kõikidest tervisemuredest läbi aidanud. Meelelahutuseks käin puhkepäevadel lähimas linnas Warrnamboolis kinos ja ujumas. Kord kino ette parkides astub ligi pisike energiline blond naisterahvas ja pakub oma üleliigset 50 minutit parkimisaega. Selleks pean auto vaid tema A-tähega tähistatud kohale manööverdama ja kõnniteel asuvasse automaati aja pikendamiseks mõned mündid juurde lisama. Mõneminutise vestluse ajal saan teada, et tal on eestlasest sõbranna Ave, kes elab ja töötab siinsamas.

IMG_1903

Minu lahkumiseni on jäänud täpselt nädal. Perepoeg teatab, et 10 minuti pärast on kohal uus töötaja. Ta on kõigi üllatuseks päev pärast ühenduse võtmist Sydneyst kohale lennanud. Piimafarmis kasvanud. Alustuseks tegutseb koos perepojaga vasikatega ja mulle jääb oma töö alles. Sõidame järgmisel päeval koos kastikaga vasikate pelletiringile. Lasen tal rooli istuda. Teeb seda hea meelega. Ma ei usu oma silmi. See poiss ei tea, mis on sidur, kuidas ja millal käike vahetada ning mis on vabakäik. Õigest kiiruse valimisest rääkimata. Minust saab sõiduõpetaja 22-aastele inglise kutile. Tutvustan talle oma kõiki tavapäraseid tööülesandeid. Tuleb minuga koos spreima. Olen varem juba kahelnud, kas ta ikka on piimafarmis kasvanud. Nüüd olen täiesti kindel, ta teeb kõike esmakordselt. I-le paneb punkti küsimus, kas kõik meie lehmad on emased. Ütlen, et esmaspäeval on mul vaba päev ja ta saab ilmselt iseseisvalt kõike proovida. Päev enne seda tähtsat päeva leian ta köögilaua tagant Google Mapsis kaardil jooni vedamas. Ta on otsustanud minna Queenslandi osariiki soojemat ilma püüdma. Lennupilet juba ostetud. Sama kiirelt kui ta saabus, on ta ka läinud. Hiljem õhtusöögi lauas muljetame koos perega, mis seikasid keegi temaga koos läbi elas.

Aina enam mõistan, et rändamine ei ole maailma nägemine, vaid enda nägemine maailmas. Mida rohkem oled näinud end suures maailmas, seda nauditavam võib vahel olla oma väike maailm. Üksi saab olla vaid siis, kui mõtted on positiivsed ja naudid enda seltskonda. Negatiivsed mõtted võivad olla rusuvad. Lõpuks saavad päevadest nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad ja aastatest elu. Pärast üheksat kuud rändamist tunnen üha enam, et sõbrad jäävad kaugeks ja saavad vaid like-deks, kommentaarideks ja profiilipiltideks Facebookis. Kõrval viimati online oldud aeg – 1d, 10h, 47m. Olen ilmselt blogisõbra staatuses. Kuid ma ei pane seda pahaks. Seda enam sulandun kohalikku ellu. Raske on elada kahel mandril korraga. Rändamist võib vaadata ka kui enesejuhtimise koolitust. Ilma sellest õppimata väga kaugele ei jõua. Mida rohkem omada, seda rohkem on kaotada ja millega riskida.

Viimasel lüpsil saan viimaselt lehmalt hüvastijätuks kõva hoobi vastu kodarluud. Aeg on vastu võtta uued seiklused.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s