Austraalia

Bourke’i farm
Terang, Austraalia

Austraalia – kahe vahel

Akna tagant lippavad mööda jooksjad. Sobiv tõusulõik, kus pulss üles ajada. Üle tee on ööpäevaringselt avatud jõusaal. Restorani alumisel korrusel istub kaheses lauas üksik india noormees. Lappab menüüd korduvalt edasi ja tagasi. Kolleeg küsib, kas soovib tellida. Ei ole veel valmis. Lähen proovin järgmisena. Sobib. Vesi kaob kiirelt klaas klaasi haaval teadmata sügavustesse. Võtan kapilt plekk-kannu ja valan aina juurde. Tasub arve sularahas. Ma meeldivat talle. Naaseb loetud minutite pärast. Võtab istet. Sel korral ülemise korruse aknaaluses lauas ja palub joogimenüüd. Möödub umbes viis minutit, lahkub sõnagi lausumata.

Telefonikõne. Vaikus. Uus kõne. Taas vaikus. Kolleeg ütleb, et järgmisel korral vastan mina. See olevat tema. Nii on. Nõuab nime ja telefoninumbrit. Sõnade vahel hoiab hirmutavat vaikust. Teeb veel korduvaid kõnesid. Ma ei ole enam nõus vastama. Kolleeg soovitab öelda, et olen kihlatud. Ei mõju. Küsib, kas peab tagasi tulema. Kõhedusega mõtlen, kuidas õhtul koju lähen.

Prantsuse noormees teeb põll ees esimesi proovipäevi. Temaga suhtlemine tundub hoopis teistmoodi, tekitab kuidagi koduse tunde. Midagi on ühist, ilmselt Euroopa. Nii mõnelgi korral lipsavad tahtmatult üle huulte eestikeelsed sõnad. Ütlen omanikule, et lahkun. Lähen farmi. Sammub kööki. Hetk hiljem teavad seda ka kõik teised. Sõnu pole vaja, näoilmed räägivad enda eest. Tunnen end juba kui pesast väljaheidetud linnupoeg. Peakokk palub teada anda, kui tema perelegi kuskil sobilik farm peaks leiduma. Vastavalt reeglitele pean leidma asemele uue eestlanna. Tema kingadesse mahuvad mu mõlemad töökohad ja jalgratas. Pärijanna leitud. Viimane õhtusöök ning esimene võimalus ise kuninglik klient olla ja tellimusi esitada.

IMG_0603

Viimane kord sõita üle Harbour Bridge’i lapsi hoidma. Kaks toredat tüdrukut, keda on varemgi hoidnud eesti neiud. Kakskeelses peres nõuab teise keele omandamine ühelt vanematest järjepidevat ja sihikindlat tööd. Kui natukenegi järele anda, võtab võimust keskkonna keel. Ühelt keelelt ümberlülitumine teisele käib märkamatult. Eestikeelsed muinasjuturaamatud, harjutusvihikud, DVD-d ja CD-d. Lotte on kindlasti kuulsaim tegelane. Kolmas kolmeaastane tüdrukutirts elab üle teise silla, vaatega linna kuulsaimatele ehitistele ja jõele.

IMG_0379  20150208_111520

Pakin lahkumise varahommikul kõik vajaliku seljakotti umbes tunniga. Ei midagi keerulist, asjad lihtsalt kokku lapata ja torni laduda. Võtan voodist linad ja kohendan tekki. Vaatan üle öö- ja riidekapi riiulid. Kingitud surfilaud jääb seina äärde. Kolleegi tänusõnadega Vegemite’i jätan korterikaaslastele külmkapile. See kaalub lihtsalt liiga palju. Keegi ei ole hüvasti jätmas. Panen sinimustvalge Estonia-kirjaga võtmed kapile ja sulgen enda järel ukse. Tühjus. Süda ütleb, et ma ei jää seda linna taga igatsema.

Etapp kahe elu vahel. Ühed emotsioonid on vaja maha laadida, et järgmistele ruumi teha. Broneerin kaheks ööks majutuse Brisbane’is. Ööbimiskohta jõudes selgub, et vaba voodit ei ole. Broneeringut samuti mitte. Olen kindel, et see on mul olemas. Natuke vestlust ja hakkab meenuma, et broneerides kadus tõesti internet ja lõppkinnitust ei saabunud. Jalutan kõrvaltänavasse. See koht on just see, mida vaja. Juhuseid ei ole, kõik läheb nii, nagu minema peab.

Brisbane’ist voolab läbi jõgi. Jõgi linnas ja promenaad selle ääres teeb alati õhkkonna mõnusamaks. Kõikjal võtavad vastu vanemaealised vabatahlikud, kes tekitavad tunde, et oled väga teretulnud. Naudin õhtust linnavaadet sillal kõndides. Ööpäevaringselt avatud avalik tehisrand, dušid, tualettruumid, valgustatud kõnniteed, jalgrattateed, jalakäijate sillad, kõrgete puudega pargid, praamid jõel ja vabaõhulava . Üksikud kõrghooned. Asjad on hoolitsetult korras ja ei mingeid piirdeaedu. Kõik on sisenemistasuta. See tekitab eriliselt vaba ja sooja tunde.

IMG_0663  IMG_0685

Veedan kaks toredat nädalat koos triatloniperega Noosas, Sunshine Coastil. Triatleetide mekas. Minu jaoks jääb see sel korral vaid uhkeks nimeks. Rand, liivalossid, välikohvik, bassein, vettehüpped, jalutuskäigud ja matkad. Üle pika aja saan paika une- ja söögirežiimi. Selgeks saavad Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksuka kõik koerustükid. Koos lõunauinaku ja unejuttudega kaksteist tundi und ei ole vägitegu. Kohaliku kliimaga oma väike kodune Eestimaa.

IMG_0728  IMG_0773 IMG_1015  IMG_1082

Varahommikune lend Melbourne’i. Veedan öö lennujaamas. Ei pea öise transpordi pärast pead murdma, õigel ajal õiges kohas ja kõik vajalik olemas. Nurga tagant ilmub välja lühemat kasvu puhtust pidav meesterahvas. Selle kellaaja kohta tundub eriti reibas, laulab ja pühkida on vaja ainult minu jalgealust. Näitab enesealgatuslikult ette vaibaga kaetud koha pagasilindi ääres. Teda kohtan veel nii mõnegi korra. Ärgates pühin silmanurgast viimased rannast leitud liivaterad. Kapten hoiatab, et maandudes ootab ees 15 soojakraadi. Ei mäleta enam, mis tunne see on. Ja see on külm. Isegi varbad külmetavad. Üheksa kuud suve on nüüd selleks korraks läbi.

IMG_1700  IMG_1638

Jaanuarikuus, kui suurem järjepideva suve vaimustus üle oli läinud, kandideerisin talveks tööle suusamäele. Jaanikuust. Paar kuud ootamist ja saabus kutse vestlusele. Vestlusi peetakse mitmes linnas. Alguses valisin Brisbane’i, kuid kuna otseselt selle kohaga miski ei seo, otsustasin Melbourne’i kasuks. Seal toimub samal ajal ka Ironman Melbourne. Vestlus on südalinna uhke hotelli keldrikorruse konverentsiruumis. Tutvustatakse detailselt töö-, elamis- ja vaba aja tingimusi. Viiakse läbi jäämurdmise, meeskonnatööd ja juhirolli väljatoovad mängud. Järgneb lühike vestlus ja nädal aega ootamist, kuni otsused avalikuks tehakse.

IMG_1742  IMG_1825  IMG_1956  IMG_1924

Melbourne’i on samale vestlusele tulnud ka lühiajalised toakaaslased Sydneyst. Peaaegu viis kuud Austraalias ja neid kohtan juba kolmandat korda. Edasi suunduvad Adelaide’i ja siis uuele farmitööle. Vahepeal väike reis Great Ocean Road’il. See on üks “peab nägema” kohtadest. Äkkotsusena hüppan kaasa. Kust, millal ja kellega tagasi tulen, seda veel ei tea. Pistan igaks juhuks telgi, magamiskoti ja piisavalt süüa kaasa. Põhilised vaatamisväärsused nähtud, otsustan siiski tulla tagasi samal õhtul. Hääletan. Teist korda elus. Esimene kord oli seitsmendas klassis koos sõbrannaga Vasalemma-Keila teelõigul. Matemaatikaõpetaja ei lubanud tunnist varem ära. Jäime bussist maha, aga sõutantsu trenni jõuda oli siiski vaja. Sel korral ei lähe nii libedalt. Küsin parklas inimestelt, enamus liiguvad hoopis teisele poole või ei lähe veel tagasi. Seisan ühest väiksemast parklast üle tee. Tulutult. Üks hetk hakkab minu poole sammuma tumedapäine meesterahvas. Küsib, kuhu lähen. Nemad lähevad ka. Tagasi sõidan turistibussi pehmel nahkistmel, taustaks giidi hiinakeelne tuur.

IMG_1404  IMG_1461

Võtan plaani farmitöö. Kuulutus õhtul üles ja jään ootama, mida pakutakse. Varahommikul tuleb sõnum. Pakkuda tööd. Loomad, kanad, puuviljad, köögiviljad. Kahe tunni rongisõidu kaugusel Melbourne’ist. Töö viis päeva nädalas, kord kahe nädala jooksul tuleb lisaks koristada tehases. Elamine eraldi majas, võimalus autot kasutada, tasu sobilik ja sisaldab ka sööke. Kõlab ideaalselt. Lepime kokku, et teen ühe proovipäeva. Saadab vajaliku rongigraafiku ning soovitab konkreetse hosteli broneerida, kuna õhtul võib viimasele rongile mitte jõuda. Farmeri nimi on Eric. Võõrustaja guugeldab, et tausta uurida. Leiame infot vanemaealise veinifarmi omaniku kohta. Hallid juuksed ja soliidne härrasmees.

Hosteli omanik saadab sõnumiga uksekoodi. Tuba number kolm, võti on köögis külmkapi peal karbis ja lahkudes tuleb see sinna tagastada. Sisestan koodi “1417” ja astun ühekordsesse valgesse puitmajja. Haudvaikus. Ei ühtegi hingelist. Tunnen, nagu oleks kellegi koju sisse murdnud. Võtan karbist võtme ja otsin labürindis õiget tuba. Ainuke uks, millel numbrit ei ole, osutub number kolmeks. Valin omale voodi ja jään farmeri sõnumit ootama. Kõne. Astun uksest välja. Maja ees ootab roheline kastikas. Avan ukse. See ei ole see nägu, keda eelmisel õhtul guugeldasime.

Sõidame pagarikotta. Istume väikese laua ümber ja läbin mõnest küsimusest koosneva vestluse. Saan võimaluse ise küsimusi esitada. Prooviõhtu ülesandeks on laudu, riiuleid ja masinaid puhastada. Juhiseid saan jooksvalt. Farmer toimetab ise samal ajal läheduses. Kõik asjad tunduvad niigi puhtad. Ma ei ole kindel, kui palju puhtamaks ma need veel nühkima pean. Tolmulapi ja veega kõik läikima löödud, saan uue ülesande. Selga tuleb panna valge, eest lukuga õhuke kaitseriietus. Täpselt samasuguseid kandsime noorpedagoogidega koolis jõuluettastet tehes. Kapuuts pähe ja prillid ette. Kätte mustad kummikindad, teibiga paar tiiru ümber randmete. Hakkan ohtliku kemikaaliga küpsetusahju kohal olevat lage ja seinu puhastama. Mina kõlgun redeli otsas, farmer juhendab põrandalt.

Möödub paar tundi. Järgmisena asun masinaga põrandat puhastama. Farmer seisab selja taha ning juhendab, kuidas masinat tuleb edasi ja tagasi liigutada. Asetab omale tooli posti äärde ja jääb jälgima. Mul hakkab imelik. Kannatan veel mõne hetke. Kell on palju. Palun end sel põhjendusel tagasi viia. Maksab proovitundide eest nii palju kui lubatud ja natuke pealegi. Ütleb, et lubas ju maksta. Sõidame tagasi vaikuses. Näen sama autot veel järgmisel hommikul linnatänaval liiklemas. Kaks tüdrukut peaks peale mind veel proovipäevale minema. Paari päeva jooksul ei saabu varem lubatud kõnet tööleasumise või sellest ilmajäämise kohta. Ei ole farmi, ei ole farmerit ja ei ole ka tööd. Õnnelik õppetund.

IMG_3240

Kustutan oma ankeedi Austraalia kuulsaimalt leheküljelt, kust leiab ja saab kõike. Vaatan läbi hulgaliselt töökuulutusi. Enamik soovivad varasemat kogemust. Mul seda ei ole. Võõrustaja ütleb, et tema puhul töötas see, kui oma nime ära muutis. Otsustan valida uue nime. Kindlasti peab see algama S-tähega. Esimesena turgatab pähe Shirley. Nii kutsus mind poolatar Balil. Elan selle nimega päeva, kuid ei tundu ikka päris see. Võõrustajagi ütleb, et see olevat vanade daamide nimi. Valin uueks nimeks Sara, perekonnanimeks Villas. Just nii kõik seda kirjutavad, teeb elu lihtsamaks. E-postiaadressi jätan samaks. Kustutan vana nime ja trükin uue nime CV-le. Eemaldan juhi-sõna sisaldavad ametikohad, sporditulemused ning luiskan juurde suviti sugulaste farmis töötamist sigade, hobuste ja kartulitega. Sugulastel on talu, vähemalt see osa vastab tõele. Olid sead, on hobused ja on kartulipõld. Laudas olen käinud ja hobuseid olen näinud. Kartuleid olen ka võtnud. Kuid viimastel aastatel on kippunud see alati SEB Tallinna Maratoniga samal päeval olema. Profiilipildiks palun toakaaslaseks olnud tüdrukult traktoril tehtud pilti ja kleebin sinna oma pea otsa. See kõik riivab mu tõekspidamisi. Aga nii on. Ja olen kindel, et saan hakkama. Kui ise ei tee, siis teevad teised. Ja napsavad nina eest töökoha.

sirlet_viilas_cover_letter_photo

Kandideerin mitmesse farmi. Saadan kandideerimise kinnituseks ka sõnumi ja plaanin hiljem üle helistada. Lambad, lehmad, puuviljad ja kastanid. Tahaksin töötada loomadega ja elada koos perega. Mõtlen veel korra nime vahetada ja lisada lõppu H-tähe. Sarah. Aga nüüd on juba hilja, saan esimesed vastused. Telefonivestlus. Vastan järjest tulistatavatele küsimustele. Kas olen hetkel Melbourne’is? Mis tööd olen varem teinud? Kas olen piimafarmis töötanud? Kas saan loomakarjaga hakkama? Kas oskan ATV-d juhtida? Kas oskan traktorit juhtida? Kas oskan veoautot juhtida? Muidugi!

Lähen proovipäevale piimafarmi. Farmi, mille kuulutus tundus kõige paeluvam ja samas vähetõenäoliseim, et sinna saan. Kuid kui ei küsi, siis on alati vastuseks “ei”. Järgmisel päeval pean istuma maja ees võõrasse autosse. Farm asub kahe ja poole tunni autosõidu kaugusel täiesti lõunarannikul. Sees on väike ärevus. Astun rohelisest puitväravast tänavale ja vastu vaatab perepoeg – nägus, sportlik, töökas, viisakas ja säravate silmadega. Minu inimene. Ilmselt jõllitan kaks päeva kui vasikas uut aiaväravat.

Saan oma toa kahe voodi ja kahe diivaniga. Pea kohal ripuvad farmiomanike pulmapildid ja pildid lastest. Ärkan hommikul harjumatult vara, et lüpsile minna. Minu ülesandeks on karusell-lüpsil lehmade udaraid pruuni põletikuvastase vedelikuga pritsida. Taguotsast tuleb samuti midagi pruuni. Ma ei tea veel, kui kaugele hüppama peaksin, et sellest valangust pääseda. Halvima stsenaariumi kohaselt lõpeb see pealael. Ühel lehmal jääb lüpsiriistade pael sõra alla. Tean, et see ei tähenda head, kuid samas ei tea, mis sellega tegema peaksin. Sealt võib päris valus hoop tulla. Loodan, et saab kuidagi ise hakkama. Jälgin mängu. Platvormilt maha astudes tulevad voolikud lahti ja lüpsiriistad lendavad kolisedes vastu toru. Nii see kindlasti olema ei peaks.

Tuul, vihmasadu, kaminatuli. Öösel kaks tekki ja sokid. Järgmisel hommikul saan ülesandeks lehmad lüpsijärgselt karjamaalt välja ajada, et nad päevaks teisele karjamaale viia. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas seda teha ja mis edasi saama hakkab. Pressin ATV-l gaasi, sõidan teisele poole karja ja hakkan neid taga ajama. Töötab. Liiguvad ise. Nagu oleks seda varemgi teinud. Päeval kuivasid lehmasid tee äärde sööma viies suudan autoga kuskile mätaste ja mülgaste vahele kinni jääda. Traktoriga välja ja olengi taas rajal.

Siiani olen käinud eestlasi mööda. Nüüd on kõik täpselt nii, nagu ise soovin. Sõidan Melbourne’i asjade järele ja hakkan hoopis farmeriks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s