Austraalia

Bourke’i farm
Terang, Austraalia

Austraalia – töölainel

Uus linnaosa, uus maja, uus tuba ja uus voodi. Kuid keda ei ole, on uus toakaaslane. Saan Marialt paar päeva enne saabumist kirja. Tema pagas saadetakse mingil põhjusel läbi Hiina ja selle eest tuleb varasemalt tasuda. Minul. PayPal-i kaudu. Alguses käib jutt 950 dollarist ning lõpuks arusaamatul põhjusel peaks mu kontole laekuma lausa 3210 dollarit. Pole raha, pole kohvrit ja pole ka inimest. Petuskeem.

image  image

Mis siis muud, vaja on uut inimest. Nädalakese jagan tuba ühe Eesti paariga, kes saabus Sydneysse minuga ühel ajal. Proovisid vahepeal farmielu ning nüüd naasesid jõuludeks ja aastavahetuseks linna, et näha maailma vägevaimaks peetavat ilutulestikku. Tipphetkel jagame kümmet ruutmeetrit viiekesi. Järjest saabub linna rändureid, kellega olen tutvunud maailma erinevates riikides. Eestlane, inglane Lõuna-Koreast ja austerlane Taist. Põnev on näha, kuidas keegi vahepeal muutunud on. Kes on end leidnud, kes kaotanud ja kes veel otsib.

IMG_9919  IMG_9313  IMG_9636  IMG_9549

Eestis väljastatakse Austraalia töö-turismiviisasid alates 2004. aastast. Esialgu üheks aastaks, soovijatele hiljem 88 farmipäeva ettenäitamisel kingituseks veel üks aastake enne 31. eluaastat. Kes iganes selle turismivaldkonda kuuluva viisakategooria välja mõtles, on geenius. Kes muidu töötaks farmides, kuhu vajatakse hulgaliselt raske töö tegijaid. Kes rendiks eluasemeid ja autosid, külastaks vaatamisväärsusi ja kaubanduskeskusi. Ja mida kõike veel. Teenitakse, aga ka kulutatakse siin. Majandus õitseb.

Esitan veebis viisaavalduse mõned nädalad enne kodumaalt ärasõitu. Vaatan reedel kodulehte, Eestis ainsa arsti allkirjaga vajalikku tõendit väljastav keskus läheb järgmisest nädalast seitsmeks päevaks kollektiivpuhkusele. Teen toimingud kärmelt poole päevaga ära – taotlus, makse, meditsiinikeskuse seina ääres pilt ja röntgenipilt. Kuulsat arsti oma silmaga näha ei õnnestu. Viisataotlus lubatakse austraallaste poolt kinnitada kahe kuni kolme nädala jooksul. Äkki õnnestub veel enne äralendu otsus teada saada. Suureks üllatuseks kulub mul selleks kuus tundi. Positiivse vastuse saan koju tagasijõudes, sel hetkel veel isegi tervisetõendit omamata.

Väljas on kuumakraadid. Ära kõrbeb kahe tunniga. Südalinnas Elizabethi väljakul ei pea kunagi meelelahutuse pärast muretsema. Alati leidub mõni kodutu, kes on publikule valinud meelepärase kostüümi, muusika ja tantsusammud. Ootan põnevusega, mis järgmisel päeval kavas on. Majadel jõulukaunistused ja rannas liikvel päkapikumütsid. Jõuluaeg. Leian end esimest korda surfilaualt. Kaubanduskeskused umbes ja pühadel suletud. Ostukärud vedelevad tänaval. Majadel on nimed. Rannast tulevad bussid on uksest ukseni täis, pöörded laes imevad vaikselt kodumäest üles ning ei peatu. Hai, inimesed kupatatakse paariks tunniks veest välja. Endine olukord taastub kiiresti. Rongid on kahekordsed, konditsoneeri ja eraldi vaiksete vagunitega. Televiisorist jooksevad “Kodus ja võõrsil” algusosad. Sam on 10-aastane ja Fisher veel noor mees. Mina käisin sel ajal ilmelt viiendas klassis. Eestist lendab kohale jõuluvana asemik ja saabuvad jõulukaardid.

IMG_9392  IMG_9345

Pool aastat puhkust ja rändamist on läbi. Päevad on pikad, aga kuus kuud on möödunud kui linnutiivul. Restoranis töötan õhtuti ja olen enamasti ainus tüdruk. Nädalavahetuseti käib mehhiklanna abiks. Omanikud on australlased, ülejäänud personal indialased. Mis on justkui ühele India restoranile muidugi kohane. Nelja-viie tunni jooksul jõuab juhtuda paljugi – nii õnnestumisi kui äpardusi. Ühest veast õpin, järgmisel hetkel teen paar uut lisaks. Õpetamise eest olen siiralt tänulik. Alati on lihtsam ise teha, kui kedagi teist õpetada. Mänedžer küsib sulaselges eesti keeles “Kuidas läheb?” ja “Kõik on korras?”. See juhtub tavaliselt olema siis, kui kõik ongi korras. Kiiretel õhtutel jooksen vaid laudade, köögi, baari, veekannu ja arvuti vahet. Vaiksel õhtul voldin salvrätikuid, poleerin söögiriistasid ja menüüsid. Ja kui kõik australlased juhtumisi kriketit vaatavad, siis olen mina esimene, kes koju saadetakse. Just saabunud, väheste kogemustega ja peagi lahkuja – loogiline. Kuid tunne on siiski räbal, tuleb ise ilusaks mõelda.

Restoran on toiminud kakskümmend viis aastat ja tunnustatud korduvalt “Koka mütsiga”. Viis aastat tagasi müüsid praegused omanikud oma Melbourne’i merevaatega maja ja soetasid restorani. Kolisid tagasi lapsepõlvelinna Sydneysse, lapsed ja lapselapsed jäid Melbourne’i. Tagantjärgi vaadates halb ostsus. Süda ihkab ikka sinna. Olen kohtunud restorani meesomanikuga, ta on iga päev ise kohal. Astun kaks päeva pärast jõule uksest sisse. Puhvetkapp ja lauad on peeglist eemale nihutatud. Nende vahel kükitab tolmulapp käes mustas pidulikus riietuses blond naisterahvas.

“Kas sa oled Sirlet?”
“Jah.”

Tema on boss. Rohkem küsimusi ei ole, toimetused jätkuvad sama kindluse ja pahura ilmega. Nühib lapiga ees, kolleeg kõnnib sõnagi lausumata mopiga järel. Keegi ei pidavat tahtma sisse tulla, kui aknad nii mustad on. Alumisel korrusel jäävad lauad ette. Väiksemad olevat vale koha peal ja osad puudu. Mõttes küsin, kes küll oleks pidanud tahtma neid vahepeal uksest välja tassida? Meesomanik kaob vaikselt baarileti taha. Mulle ülesandeid ei jagata, otsin ise omale midagi. Tunnen, kuidas pinge kasvab. Ei julge iitsatada, hingata ega naeratadagi. Meeltes mõlgub vaid üks, kas ta hakkab nüüd tõesti iga päev siin olema. Sellises õhkkonnas küll töötada ei suuda. Õhtu edenedes hakkab õnneks õhk hõrenema. Vabandab, et varem nii tõre oli. Õpetab, kuidas laual kummargil olles kätega mõõta, et laudlina igast küljest ühepikkune oleks. See on tähtis. Tunneb huvi, kas kõik on korras ja püüab igati abistada. Kivi langeb südamelt, äkki saame veel sõbrannadekski.

IMG_0076  IMG_0065    IMG_0594  IMG_0588

Sydneys ja jalgrattaga? Kohalike jaoks eluohtlik tegevus. Manitsetakse ettevaatlikkusele, igaüks oskab mõnest surmajuhtumist rääkida. Jalgrattakultuur ei ole välja arenenud, aga sõitjaid näeb nii siin kui seal. Viimastel aastatel on tehtud jalgrattateid, kuid olemasolevatele autoteedele. Mis tähendab, et algavad ja lõppevad täpselt seal, kus selleks võimalus leiti. Osad on rohelise kattega, suurem osa autojuhtide poolt täis pargitud. Ka bussirajad. Laial kõnniteel sõites saab pahameele osaliseks. Vihmavee äravoolud sõidusuunas, nii et vupsa sisse. Vahel hirmutatakse, vahel karjutakse, vahel avaneb ootamatult uks. Liikle kui detektiiv, kes kõike eesolevat uuriva pilguga inspekteerib. Kord lendab enne koduväravat toores muna asfaldile. Jään puhtaks. Kord riivab taksojuht peateelt parempööret tehes tagajooksu. Jään püsti. Kuid ehk seda enam naudingi päikesepaistel küngastest üles-alla tuhisemist. Töölt õhtuti pimedas koju tulles avaneb vähese liiklusega teelt linnavaade. Teen väikese õnnenaeratuse.

Käes on peagi uus aasta ja vajadus uue toakaaslase järele. Sel korral jõuab keerulisi teid pidi minuni kutt Iisraelist. Tumedad juuksed, tumedad silmad, kitarr, surfilaud, föön, rullkamm ja esimesel õhtul toob naise majja. Playboy. Asjad ununevad nii muuseas üle korteri igale poole. Ka välisukse taha. Justkui märgistaks oma maa-ala. Oskab sebida kõiki ja kõike. Alustades naistest ja lõpetades naabritüdruku wifi-võrgu parooliga. Tehnika on justkui punkt-punktilt õpikust omandatud. Isegi eestikeelset lugu sooviks kitarril mängida. Saab alumistelt naabritelt riielda neile poetatud prügi eest. Kaks minutit hiljem määrib see sama kuri tädi ta seljale päikesekreemi. Tunneb igapäevaselt huvi, mis meil plaanis on. Ühel õhtul on elutuppa veetud romantilise õhkkonna tekitamiseks magamistoa põrandalamp. Ainus, mida noormees omale sebida ei suuda, on töökoht. Viimasel õhtul enne väljakolimist suudleb trepil taas uue neiuga. Kas on terendamas uus elukoht?

Põhjaeurooplase jaoks saab lõputust suvest ükskord piin. Päikest kinni ei keera ja õuesolekut ei väldi. Tundub, et see ei lase ka seljal taastuda. Vahepeal natuke paremaks läinud valu annab endast üha enam märku. Läbi valu voodist välja, riidesse, hambad puhtaks ja jalanõud jalga. Avastan, et suudan end igas tervislikus seisundis töötamiseks vajalikku konditsiooni viia. Selgeks saavad reisikindlustuse tingimused ja toimimisprotseduurid. Üldarst, füsioterapeut, kiropraktik, teipimine, nõelad, harjutused, valuvaigistid, selgroo nimmepiirkonna MRI, saatekirjad, arved, hüvitise nõue. Alternatiivmeditsiini ei kaeta. Kiropraktiku juures vastan üüratule küsimustikule. Tõmban selga rohelise kitli. Kummardan ette, taha, paremale küljele, vasakule küljele ja tõstan jalgu. Korraks jalgade sikutamise tagajärjel saan diagnoosiks, et üks jalg on teisest kaheksa millimeetrit lühem. Julgen selles kiires hinnangus natuke kahelda. Suur kogus pilte näitab lõpuks ära, mis seal sees tegelikult toimub. Kõik saab kontrolli alla.

Restoranis ei tea ma kunagi oma graafikut ette. Enamasti saan teada päev varem, harva ka samal päeval. Peakokk ütleb köögis:

“Kui Sirlet on siin, siis on alati kiire-kiire!”

Kõige naljakam tööleminek sõltub sellest, kas Sydney päevadel sajab vihma või mitte. Teenindades veedan ka vana-aasta õhtu. Vahetult enne ilutulestiku algust seame end siiski vaatevalmis. Nii köögis kui ka saalis on kolleegid väga sõbralikud. Ise tunnen end kõige ebakindlamalt klientidega suheldes. Eriti siis, kui tekivad küsimused menüü kohta. Nõudlikke kliente oskan juba näo ja oleku järgi ära tunda. Mõningaid toite olen köögis salaja maitsnud. Ja ohh seda rõõmu, kui keegi peaks alkoholi mittetarbija käest küsima midagi selle kohta. Sellisel juhul päästab vaid kogemus – soovitada seda, mida tellitakse enim. Kui väga hätta jään, siis kutsun abiväge. Kaks kuud pärast alustamist usaldatakse mulle ka toitude laudaviimime. Lõpuks näen, millised need ka söömata kujul välja näevad. Hakkan roogade nimesid välimuse, lõhna ja garneeringuga kokku viima. Sellest oleks võinud ju alustadagi!

IMG_0069  IMG_0591

New Bombay Rolls, Corn & Coriander Cakes, Samosas, Cherry Lamb Meat Balls, Lamb Cutlets, Naan, Roti, Aloo Gobi, Palek Paneer, Cauliflower Lentil Curry, Mushroom Saag Aloo, Best Chicken Butter Masala, Chicken Tikka Masala, Chicken Madras, Chicken Jalfrezi, Mango Chicken, Beef Vindaloo, Beef Madras, Lamb Saag, Lamb Rogan Josh, Lamb Korma, Goat Curry Bakra, Green Fish Curry, Malabar Prawns, Raita, Mint Sauce, Mango Chutney, Fig Honey & Pistachio Pyramid, Date & Pistachio Kulfi, Annapurna, Kapuka, Vidal, Hunters, Hugo, Frog Rock, Head Red, Mumbai Beer, Kingfisher, Nimbu Pani, Mango Lassi. Iga tellituima India toidu nimega seob mind nüüd alatiseks maitseaisting mälus.

IMG_0610  IMG_0616  IMG_9494  IMG_0598

Laudade nummerdus on täiesti ebaloogiline. Keegi ei tea, kes ja miks need niimoodi välja mõtles. Tuleb vaid pähe õppida. Selgeks on saanud klientide vastuvõtmine, laudajuhatamine, menüü, tellimuste kiire üleskirjutamine, laua valmisseadmine, eelroa söögiriistade ja veiniklaaside vajalikul hetkel eemaldamine, eelroa taldrikute õigel ajal äraviimine, köögis “laud nr 21 valmis” karjumine, roogade laudaviimine, veini valamine, lisasoovide küsimine, laua koristamine, võimalikult paljude nõude korraga kätele kuhjamine, nende kiiresti puhastamine köögis ning külaliste väljajuhatamine. Põnev on jälgida, millised on seltskonnad: perekond, lapselapsed vanaemaga, lapsed isaga, sõbrad, peoseltskonnad, paarid, äripartnerid. Olen öelnud, et tahan töötada ning seejärel proovile pandud. Olen saanud tunda kiitust ja laitust. Järgi on proovitud Inglismaa lordi ja tänavalt juhuslikult sisse astunud eestlaste teenindamine Austraalia India restoranis.

Ja aeg on lahkuda.

Iga lahkumine on raske. Olen õppinud ajaga, kuidas end sellest kaotusvalust võimalikult palju säästa. Kõik inimesed ei pea igaühe ellu kuuluma. Ja ei saagi kuuluda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s