Malaisia

Moore Park Gardens
Sydney, Austraalia

Malaisia – džungel, teepõllud ja meditatsioon

“Malaysia – truly Asia.”

Kuala Lumpurisse jõuan natuke tõbisena. Kurguvalu, köha, konditsioneer ei tundu ahvatlev, põlved sinised, nahk marraskil ja punniline. Viimane häirib kõige rohkem, sügeluse lõppu ei oska kunagi ette aimata. Tervis ei ole isegi vahel kraanivett tarbides millegi märkimisväärsega üllatanud. Kõige ebameeldivamaks osutub nahaga seotu: sääsehammustused, punnid, paistetus, sügamise marrastused, haavad ja päikesepõletus.

Avastuste tipphetk saabub esimesel hommikul, kui saksa tüdrukuga katuseterrassil kordamööda sügame. Voodilutikad. Kas olen neid nähtamatuid sääski ka varem kohanud?

Korrusmajade vahel kõlavad vappuma panevad paugud. Lindude kisa, see on kohalike peletustehnika. Austraalias elav peruu mees tutvustab mind kui vaikset hiirekest. Veetsin eelmise päeva energiat kogudes, et võimalikult ruttu jälle avastamishimuliseks saada. Olen taas esimene eestlane, keda reisi jooksul kohatakse. Paratamatult tekib mõte, et täpselt selline mulje neile 1,3 miljonist eestlasest nüüd jääbki. Räägin saksa tüdrukutele hommikuste röstsaiade vahele, et plaanin minna mediteerima. Vaimustuvad, uurivad kodulehte ja valivad omalegi riigid välja.

Mehed kannavad sandaale, naised kogu keha katvaid rõivaid. Naistele on rongis eraldi vagun. Süüakse sõrmedega. Otsaette on usule kohaselt tehtud punane täpp. Riigikord on föderaalne monarhia, valitseb kuningas, riigikeel malaisia keel, rahaühik ringgit, levinuim religioon islam ja liiklus vasakpoolne. Erinevate turismiobjektide juures palutakse korduvalt pildile. Ei keeldu, olen ise inimesi rännu algusest saati pildistanud. Sätin naeratuse ja tähelepanu tõmmanud valge naha kaamera ette. Täiesti jabur tundub maksta sama summa hostelis ööbimise, Starbucksis jääkohvi ja turul puuviljade eest.

image  image  image  image

Malaisias on vihmaperiood. Hommikud on päikesepaistelised, kella kahe paiku saabuvad pilved ja hakkab sadama. Tänavanurgal pakub mees mütsi. Mõtlen korra, et mida ma läbimärjana küll nokkmütsiga teen. Tänan lahkuse eest ja keeldun. Ööbimiskohta jõudes jalutab taas vastu. Kokkusattumus on sama naljakas kui ta isegi. Teistega vesteldes kuulen kõrvallauas mainitavat, et on Eestist pärit. Nüüd tegeleb keegi teinegi mainekujundusega.

Otsustan taas linnast mägedesse suunduda. Bussiterminalis püüab mu ühe putka ees kohalik kinni. Ei saa aru, kas ta on raha peale väljas, terminali töötaja, bussijuht või reisisaatja.

“Where are you going?”
“To Cameron Highlands.”
“I will help you, follow me.”

Algab jooks mööda koridore ja treppe õige piletikassa suunas. Võetakse kõne otse bussijuhile. Vastust ei tule. Ruttame taas kaks korrust allapoole peatuskohta. Kell näitab viis minutit üle ametliku väljumisaja. Buss on veel ees ja tänu hea südamega inimesele väljun linnast veel samal õhtul. Hoiatatakse, et sihtkohas on külm, aga põhjamaa tüdrukud pidavat harjunud olema.

“Best windows are moving windows.”

Tanah Rata küla võtab vastu õhtupimeduses ja vaid natuke kargema õhuga. Olen omale öömaja broneerinud, aga plaan muutub pärast esimesi samme. Peatänaval astub söögilauast tõusnuna rõõmsameelselt ligi ümber nurga asuva hosteli omanik. Selgub, et peaksin natuke külast välja liikuma, aga nendega minnes oleksin minutiga juba aseme kõrval. Peas lülitub taolistel puhkudel alati sisse kallis versus odav nupp. Võitjaks osutub odavam ja lähim. Tutvustatakse kaardilt maalilisi ümbruskonna matkaradasid ja teemaju. Esimesele rajale suundume koos prantsuse paari ja ühe tüdruku vennaga. Ümbruskonna kõrgeimasse tippu jõuame mudaste, kuid õnnelikena. Prantslanna valutav põlv on äkilistele tõusudele vastu pidanud. Teiselt poolt mäge saabuvad turistid kohalike matkabussidega. Klaasist teemaja asub maagilise vaatega põldude vahel.

“We have a weird question for you. Usually we ask it from everyone.”
“Yeeees…”
“How is “a bitch” in Estonian?”
“Lits.”
“It seems to be always four letters.”
“We will use it at the airport next time and smile after that.”

image  image  image  image

Järgmise raja alguses müüakse mett. Kohalikud saadused on veel õli, maasikad ja tee. Teisel pool kallast lippab peitu alasti džunglimees. Saatjateks saan kolm kooliealist poissi. Kord on nad minust eespool ja kord tagapool. Iga kord möödudes vaatavad huviga, pakuvad abi või küsivad midagi. Kodu asub teisel pool džunglirada, mina sammun edasi. Tee lookleb taas heleroheliste lehtede, taevasina ja lilleõite vahel. Tipust saab kodu poole taas kohalikega, kes pakuvad lahkelt ise küüti.

image  image  image  image

Hostelis võtab kundesid vastu poola paar. Nad töötavad seal vabatahtlikena. Hommikul lahkunud prantslased saabuvad tagasi paari nädala pärast, võtavad ameti üle ja võõpavad ka seinu. Poolakad said just Norra kruiisifirmalt kirja ja lepingud, et on oodatud laevale kuueks kuuks tööle palga eest, mis ületab mitmekordselt Eesti keskmise. Seilatakse üle Vaikse ookeani ja peatutakse enamustes unistuste sihtkohtades. Enne pardale minekut saaksid veel kodust läbi käia ja emale “tere” öelda. Kõik tunduks kui muinasjutt, kui nende unistus ei oleks Tais taimetoidu söögikoht avada. Ka sealt on laual üürinõudeta sobiva koha pakkumine. Kas teostatakse unistus või otsustakse raha kasuks? Kuu aega hiljem näen pilte Ko Pha Ngani troopilisel saarel avatud söögikohast ja rõõmusõnumit esimesest kolmest kliendist. Unistus on täitunud. Samal päeval vabatahtlikuks pääsemise teate saanud belgia tüdruk jagab kõigiga oma rõõmu isa lemmikmuusikapala tutvustades. Mitmendat korda kuulates kummitab see kõigi ajukäärude vahel.

“I Wonder”, Rodriguez.

image  image

Eestis hakkab kätte jõudma triatlonihooaja lõpetamiste aeg. Teen esimese videotervituse ja lunastan sellega ka oma karika välja. Taas Kuala Lumpuris, ootan bussi Gambangi. Peatselt ootame seda kahekesi koos Tais kuu aega vabatahtlikuna tiigrite ja külaliste eest hoolitsenud portugali tüdrukuga. Läheme mõlemad esimest korda elus Vipassana meditatsiooni praktiseerima. Lihtsalt seepärast, et tundub uus ja põnev kogemus. Kogu sõidu istub kirjul krääksuval kõrvalistmel hiina proua. Vahetame pilke ja naeratame. Teame sõnadeta, miks seda teeme. Ta on mediteerinud juba mitmeid kordi Jaapanis, USA-s, Portugalis, Indias, Taiwanis ja Malaisias. Viimane meeldib enim, selle kasuks otsustas juba kolmandat korda. Privaatsed toad, vaikne ja sisalikud jäävad vahel toaseinale tundideks. Sügisel saatis lapsed USA-sse ülikooli, siiani on koduperenaine olnud ning nüüd soovib oma firma luua. Mees töötab Rootsi firmas, kuid Eesti asukohaga jääb hätta. Korrutab riigi nime vaikselt pobisedes veel korduvalt.

10-päevane Vipassana meditatsioonikursus Dhamma Malaya keskuses
10 kõige kannatusrikkamat ja väljakutserohkemat päeva minu elus

Vipassana meditatsioon, mis taasavastati Buddha poolt rohkem kui 2500 aastat tagasi, on üks India vanimaid mediteerimisviise. See ei ole seotud ühegi religiooniga ja tähendab näha asju nii nagu need on. Meditatsioon algab loomuliku hingamise jälgimisega, et keskenduda vaimule ja kehale ning kogeda tõde, kannatusi ja egotust.

Kogu aja vältel ei ole lubatud rääkida, vahetada pilke, teha füüsilisi harjutusi, sörkida, päevitada ega olla füüsilises kontaktis. Meeste ja naiste pooled on eraldatud. Hoiule võetakse kõik väärtesemed, kirjutamis- ja lugemismaterjalid ning elektroonikaseadmed. Pakutakse taimetoitu, pärast keskpäeva söömine ja oma toit on keelatud. Riietuda tuleb tagasihoidlikult ja mugavalt, vajadusel võib kontakteeruda vabatahtlike töötajate või õpetajaga. Selles annetuste toel töötavas keskuses on igaühel kaheksakohalises majas oma tuba koos duši ja tualetiga. Ruumi juurde kuuluvad voodiriided, koristusvahendid ja vihmavari.

See on tehnika, mis hävitab kannatused.
See on vaimse puhastumise meetod, mis laseb näha elu vastuolusid ja probleeme rahulikul ning tasakaalukal moel.
See on elamise kunst, mida saab kasutada positiivse panuse andmiseks ühiskonnale.

0 päev
Jõuame meditatsioonikeskusesse pärastlõunal, täidame vajalikud paberid, anname ära isiklikud esemed ja saame teada toanumbrid. Selgitatakse kõiki reegleid ja toonitatakse, et vihmavarju ei avata pauguga ning teistega jagamine on keelatud. Toimub esimene meditatsioon, mis on vaikuse alguseks. Juhuslikult olen saanud kõik äärmised kohad, mis annavad alati rohkem vabadust ja võimaldavad vajadusel hilineda või varem lahkuda. Tuba number 8D, meditatsioonikoht 7A eelviimases reas ja söögikoht 8D ukse juures.

1. päev
Kõlab viisteist gongilööki. Hommikuäratus. Kell on 4:00. Väljas on kottpime, aga tõusmine on üllatavalt kerge. Kuke kiremine, konnade krooksumine ja järjest avanevate ukselukkude klõbin. Varahommikune meditatsioon lõpeb päikesetõusu ajal, tunne on pärast seda eriti vaba. Ilmselt on seljakoti kandmine jätnud õlgadele oma jälje. Tähelepanu tuleb pöörata hingamisele ja pea mõtetest vabastada. Käsu peale ei ole ma kunagi hingata tahtnud ja ideaalses vaikuses oma mõtete mõlgutamine tundub samuti liigagi ahvatlev. Õhtuse teepausi ajal selgub, et päris nälga ei jäetagi, lubatud on paar puuviljaviilu. Kuid siiski vaid uutele õpilastele. Videoloengust näen algust ja lõppu, pea põlvedel uni maitseb liiga magusalt. Ja see ei jää ainsaks korraks.

2. päev
Enne tulekuotsuse langetamist tundus raskeim osa vaikimine. Nüüd selgub, et selleks on pidev pimeduses viimine. Ükstteist tundi päevas mediteerides, hea õnne korral pärast sööke poolteist tundi ja öösel kuus tundi silmad suletud. Päevavalguses viibimiseks jääb neli tundi, millest kolmandik kulub söögitaldriku silmitsemisele. Mediteerides tunnen põlvedes ja seljas valu. Otsustan kannatada, hingata ja vaadata, mis edasi saab. Mõni aeg kannatamist, valu hakkab taanduma. Tunnen esimest korda midagi põnevat. Tundub justkui keegi teine hoiaks mu käsi õhus ja keha sirgena. Kas see tunne peakski järjepideva töö vili olema?

3. päev
Keha hakkab varase graafikuga harjuma, tõusen loomulikult enne gongilööke. Mediteerides hakkab tunda andma, et uue pinge all olnud lihased on väsinud. Tahaks tihedamini asendit vahetada ja puhata. Tunnen taas hõljumist, aga sel korral on see juba laiahaardelisem. Liigutan vaikselt sõrmi, need ei tundu üldse seal asuvat, kus tegelikult on. Meditatsioonihall on suur avar ruum, ülemine osa avatud. Väljast kostuvad sisse erinevad loodushääled, veepudelid ja jalavarjud tuleb ukse taha jätta. Kõigil on varbavaheplätud. Paremal pool istub naisõpetaja ja tema ees naisõpilased. Vasakul pool meesõpetaja ja meesõpilased. Helipult on meesõpetaja käes ja kõike alustatakse ning lõpetatakse tema juhtimisel. Kord päevas kutsub õpetaja kuus õpilast korraga enda juurde ja jagab õpetussõnu. Nimetab nimesid, hääldab minu oma veatult. Olen hämmastunud. Uurib, kas oleme ninapiirkonnas midagi tundnud. Mõtlen, kas ulatuslikumad tunded ei lähegi arvesse?

4. päev
Neljas päev on murdepunktiks. Valu seljas, vaagnas ja põlvedes sunnib võtma väga ebaloomulikke asendeid. Puhas kannatamine. Nüüd on selge, kõige suuremat rolli mängib siin kursusel füüsiline pool. Kui praegu saaks uuesti valida, otsustaksin ultratriatloni kasuks.

5. päev
Alates viiendast päevast lisandub kavva kolm korda päevas üks tund liikumatult mediteerimist. Asendivahetus ei ole lubatud, õpetaja jälgib pingsalt. Kui, siis vaid hädavajadusel ja väga vaikselt. Tavaliselt kaasneb sellega liigeste naksumine. Eelmist päeva liiga värskelt mäletades olen pelglik. Õnneks kujuneb see arvatust kergemaks. Aga kindlasti mitte lihtsaks katsumuseks. Õpetaja juhib tähelepanu mu silmadele. Ma ei tea, kuidas ta kümne meetri kauguselt hämaras ruumis seda näeb, aga ma liigutan visualiseerides silmamunasid. Olen silmi avades tundnud, et need on väsinud ja silmalaud väga rasked, aga ei osanud seostada. Vasakule silmalaule on tekkinud herpes. Kas need võivad seotud olla või olen saanud öösel külma?

6. päev
Kannatamine, kannatamine, kannatamine. Kõige tähtsam on selle juures kannatamine. Õpetaja jagab tarkusteri, kuidas alati tuleb mõelda, et kannatan viis minutit veel. Siis viie minuti pärast võib juba uus tunne keha vallata ja saab taas sisendada, et kannatan veel viis minutit. Lõpuümins algus on väga oodatud. Kui see käima pannakse, on lihtsam juba aega arvestada. Kuigi nende päevade jooksul on päris selgeks saanud, kui pikk on üks tund. Silmi avades ei tea kunagi, mis ilm väljas on. Päikesepaiste, vihm, tuul, äike või torm. Vihmavari peab alati kaasas olema.

7. päev
Paar tuba edasi keegi laulab. Seinad kostavad hästi läbi. Viisi ei pea, aga väljendamisvajadust rahuldab kindlasti. Üks linnuke siristab ukse taga tihtipeale “tiha, tiha”. Hingates tuleb mõelda erinevate kehaosade peale. Liikuda pealaest varbaotsteni ja tagasi. Jalgades on valu. Otsustan sirutada vaid ühte neist. Mõne aja möödudes tuleb hõljumise tunne, aga sel korral vaid paremal poolel. Kas kõik on seotud vaid verevarustuse häirega? Keeran pead vasakule. Parema õla pingevalu kaob võluväel. Selle lahenduse väljanuputamiseks kulus terve päev.

8. päev
Keha hakkab mediteerimisega harjuma. Võib öelda, et isegi nautima. Kõige rohkem meeldib varahommikune meditatsioon, kui väljas on veel pime ja loodus hakkab ärkama. Saabun halli esimesena. Enne äratust tõustes ei ole see keeruline. Kõik asub saja meetri raadiuses. Vabal ajal jalutamiseks on üks aiaäärne rada. Kasutan seda arvatust vähem, jalad on istumisega liialt harjunud ja padi kutsub tihemini.

9. päev
Õhus on tunda lõpuhõngu. Näha on inimeste väsimust ja mitte enam nii pingsat kannatamist. Ma ei ole siiani suutnud omi mõtteid eemale peletada. Tundub viimane aeg proovida. Iga sammude sahin, köhatamine ja kohmitsemine on tuttavaks saanud. Ilma silmi avamata olen kindel, kellele need kuuluvad. Ümber istuvad inimesed, keda ei ole kunagi kõnetanud. Aga tean täpselt, millal on neil kombeks siseneda, millises poosis istuda ja kuidas venitada. Õpetaja riietus on alati omaette vaatamisväärsus. Tegumood on sama, aga materjal, värvid ja mustrid muutuvad.

10. päev
Viimane ametlik meditatsioon. Pärast seda peaksid kõik olema valmis iseseisvalt kaks korda päevas tund aega korraga mediteerimist jätkama. Lubatud on taas rääkida. See on arvatust raskem. Ei suuda sellest kohe välja tulla. Pinge on langenud, saabub rammestav väsimus. Kas sellest vabanemine peakski kõige suurema rahulolutunde tekitama?

11. päev
Viimane äratus, viimane hommikusöök ja viimane meditatsioon.

Päevaplaan:
4:00 äratus
4:30-6:30 mediteerimine
6:30-7:00 hommikusöök
8:00-11:00 mediteerimine
11:00-11:30 lõunasöök
12:00-13:00 puhkus ja vestlused õpetajaga
13:00-17:00 mediteerimine
17:00-17:30 teepaus
18:00-19:00 mediteerimine
19:00-20:15 videoloeng
20:15-21:00 mediteerimine
21:30 öörahu

image  image  image  image

Tagasiteel vestlen sakslasega, kes on samuti Aasias kuid reisinud. Otsib tööd ja kohta, kus vahepeal paikseks jääda. Viimased nädalad on hoolikalt kulutusi jälginud. Üks hetk hakkab nii mõistusele, et kogu tegevusest kaob lõbu. See piir tuleb järgi kombata, siis teab, kust maalt ei ole mõtet enam kokku hoida. Räägib loo vanemaealisest härrast, kes on rännanud 32 aastat. Maailmas on külastamata veel vaid neli riiki, viimases saareriigis soovib viimsed elupäevad veeta. Austraalias jäi ämblikumürgi tõttu jalast ilma, nüüd sammub innovaatiliseimal proteesil. Ostis ja müüs kulda õigel ajal. Soetas maju, mida nüüd välja üürib. Rändab alati kõige odavamaid võimalusi kasutades. Kord proovis, kui palju suudab oma kuisest sissetulekust maksimaalselt kulutada. Parima tahtmise juures 60%. Ostis auto, mida on maailmas toodetud vaid viis eksemplari. Tegi mõned kiiremad tiirud ja müüs kahe nädala pärast maha. Ei osanud sellest mängukannist rõõmu tunda. Kurvaks teeb asjaolu see, et kõike seda pole kellelegi pärandada. See on tema üksik valik. Teine lugu räägib inimestest, kes lõpetavad rändamise, kuna ei suuda järgemööda vaid “tere” ja “head aega” öelda.

“You can’t win if you don’t play.”

Terima kasih!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s