Tai

Tanah Rata, Cameron Highlands
Malaisia

Tai – džungel

Jalutan Tai lennujaamas lõputu vahemaa lennukist passikontrolli. Üks selfie. Teine selfie. Grupipilt. Halleimgi sein on saanud imetlusväärse taustväärtuse. Filipiinlaste “pean saama” pilt on kindlasti klõps lennujaamas. Ühistranspordiskeem ja tuttav rong. Teedel sõidavad autod. Õhku saab hingata. Avarus. Tsivilisatsioon.

Üha enam tundub, et üks-kaks päeva linnas “tuleb näha” kohtades ja külastus on ammendunud. Hing ihkab juba saabudes sealt välja. Kas linnasid peab üldse külastama? Filipiinide kolmerattalised asenduvad tuk-tukidega. Ringi vuravad rollerid. Söögi saab otse tänavalt. Riis, nuudlid, sealiha, kana, loomaliha, mereannid, muna. Turul on müügil maitsetaimed, kuivatatud marjad, puuviljad, liha ja palju muudki. Magus, vürtsikas, hapu, mõru, soolane. Tai Kuningriigi pealinn on Bangkok, ametlik keel tai keel, rahaühik baht, liiklus vasakpoolne ja tuntuim spordiala Tai poks.

image  image

Kohalik mees soovib kaardilt näidata kohti, mida kindlasti külastama peaksin. Ringitab vajaliku, võtab kollase numbriga tuk-tuki ja palub juhile kohti ette lugedes iga kord noogutada. Tüdruk Austriast astub Buddha juures ligi. Silmas mind varem infopunktis. Tai valitsus pingutab kõvasti, et turismisihtkohana mainet taastada. Pakuvad valmispakette, mis kohapeal vastavalt soovile mängleva kergusega kokku kirjutatakse. Ei oska seda hinnata, paketireis kõlab võõrastavalt. Tingimused on ahvatlevad, võtan eksperimendikorras vastu. Austria neiu ei julgenud, küsib minu arvamust. Vahetult enne maksis soolapuhujale 70 eurot. Tuk-tuki juht sõidutab sama hoolitsusega kui oma võsukest. Rongijaama viib kohalik käe kõrval, saadab poes, soovib ise piletigi konduktorile ulatada. Astun 14 tundi Chiang Maisse sõitvale öörongile. Saatja lahkub kergendatud südamega, see missioon on tema jaoks lõppenud. Tai au on päästetud.

Kleeps rinnal, rongijaamas ootamas transfeer ja lubatud uued sõbrad. Esmased juhised kuuldud. Kellelgi pole aimu, kuhu meid viiakse, mida täpselt teeme ja kus ööbime. Seltskonda kuuluvad parameedikutudeng Kanadast, kingameister Austriast, häälearst Saksamaalt, muusikaõpetaja Belgiast, Austraalias aasta aega töötanud Kanada politseinik ja päästja ning äsja gümnaasiumi lõpetanud Saksamaa, Austria ja USA noormehed. Tunnen end esimest korda elus vanana või siis vanemana. Õpetajate seltskonnas olen alati üks noorimatest olnud. Läheme öömarketisse toidujahile. Riided, jalanõud, suveniirid, aga mitte midagi tühjale kõhule. Ümbermaailmareis trumbatakse üle mõttega, et maailma tuleb kaks korda näha.

“There is always a way. You will figure it out.”

Vajalik tavaar veekindlalt pakitud, algab sõit džunglisse. Mägised rajad riisipõldude ja banaanipuude vahel, kosed, loomad, liblikad ja pinisevad putukad. Sööme kohalike valmistatud toitu, magame bungalotes, kulgeme, ujume, liugleme, sõidame elevandi seljas ja parvega. Dušši võtame vabas õhus. Õhtud mööduvad einet oodates, lauldes, naerdes ning maailma tähtsaimate küsimuste üle arutledes. Giidiks kohalik King Kong. Pajatab lugusid Oliver Kahniga jalgpalli mängimisest, teeb džunglinalju, näitab võlutrikke, tinistab kitarri ja laulab. Märkamatult ilmub kaardimängu must katel. Edasi juhtuvad asjad väga kiiresti ja silmnähtavate tulemustega. Seltskond valgub kottpimedas ööujumisele. Ihualasti.

“Oh my Buddha!”

image  image      image  image  image  image

Tagasi inimeste seas. Einestame sušibaaris. Kindel summa, kindel aeg, söö palju jaksad. Öösel vaatame üle kohaliku ööklubi. USA noormehe saatis reisile ema. Alustuseks  Tai ja seejärel neli kuud Uus-Meremaal.  Võtab järjepidevalt vastu väljakutseid asju elus esimest korda teha. Ööklubis naeratab fortuuna taas talle. Kohalik ladyboy tõmbab enda haardesse ja suudleb kuumalt. Enne kui reageerida jõuab, on vastus juba antud. Rendime päevaks motorollerid. Kulgeme mööda mägiteid, külastame templeid, külasid ja mäetippe. Kaks tütarlast seisavad tee pervel rolleriga. Peatume nende taga, vaatame kaarti ja lepime uue suuna kokku. Hakkame liikuma. Ootamatult teevad sama ka nemad. Väike kõks ja sõber asfalt. Seda on mu lõug kergliiklusteel koos esmaabi õmblustega varemgi näinud. Sel korral pääseme väheste sinikate ja marrastustega. Ei midagi märkimisväärset. Paar ujumist ja lõuatõmmet hotelli madala äärega trennideks mitte mõeldud basseinis ning Taist lahkun ma lõpuks päris uhke buketiga.

image  image  image  image

“Whatever happens in the jungle stays in the jungle.”

ขอขอบคุณ!
K̄hx k̄hxbkhuṇ!

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s