Filipiinid

Bangkok-Chiang Mai 14 h öörong
Tai

Filipiinid – elamuste ja unistuste maa

Jõuan lennujaama eelmisel õhtul, broneering on varahommikuks. Algab registreerimine lennule.

“Where are you going to fly next?”
“To Thailand.”
“Your ticket please.”
“I don’t have it. Can I buy it now?”
“Yes, from here it is very expensive.”
“Could I buy it online?”
“Yes, but you have to be back by 30 minutes.”

Vastu tahtmist proovin soetada ametlikult nõutava järgmisest sihtriigist väljumise pileti. Lootus, et lennufirma oma kodulehe süsteem selle olemasolu kohe näitab, väheneb võrdeliselt koos järjepidevalt “osta” väljale klikkimisega. Allpool soovitus mitte korduvalt vajutada, võidakse kasseerida mitmekordselt. Ost ei sooritu. Lahkun laua juurest, registreerimine on lõppenud. Seekord väljub lend ilma minuta. Jaapanist lahkumiseks oli pilet olemas, siis ei küsinud keegi. Teen broneeringu teise lehe kaudu, Filipiinidel viibimise ajaks pakun huupi kaks nädalat. Siiani on külastusajaks olnud umbes nädal, selle ajaga saab maitse suhu. Seitse tundi ootamist, väljalennu pilet olemas. Jõuan sama päeva viimasele lennule.

Manila lennujaamas kogen esimest korda kultuurišokki. Õhtupimeduses pagasilindist viie meetri kaugusel asuvast uksest välja astudes ei suuda uskuda, et see ongi lennujaam. Tavapärase infopunkti asemel leian pika otsimise järel vaid ainiti nutitelefoni jälgiva neiu. Suurlinna kaardi pähe saan teada mõne tänava asukoha, mina suundun hoopis mujale. Läheduses ei paista ühtegi ühistransporti. Igal sammul pakutakse taksot, valuutavahetuse teenindaja karjub pea aknast väljas. Järjekindlalt jälitab väidetav lennujaama töötaja, pakub usaldusäärsust ja taksot. Esimest korda reisi jooksul istun taksosse. Mul ei ole aimugi, kus ööbimiskoht asub ja kuidas sinna saab. Teenuse eest maksan summa, mille taolist selles riigis tõenäoliselt rohkem kordagi välja ei käi. Tuleb õppida tingima.

“How long are you staying here?”
“For two weeks.”
“Do you have a Philippino boyfriend?”
“No.”
“You should get one. Are you single?”
“Yes.”
“How old are you?”
“Twenty-six.”
“Sad, too young.”

Türgist lahkumise järel läksid tankid liikvele. Jaapanis hakkas purskama vulkaan Onake. Hongkongis puhkesid Hiinalt demokraatiat nõudvad tänavarahutused. Millise katastroofiga üllatavad Filipiinid pärast minu külastust? Tunnen treenimisest puudust. Olen rännanud aktiivselt, aga regulaarne trenni tegemine tähendab midagi muud. See on seotud sootuks teise enesetundega. Kimbutab reisiväsimus, see ei ole kõik hinnas puhkusreis. Kuidas, millal ja mida tegema peab, hakkan juba vaikselt salakoodi mõistma. Riisi ja nuudliste küllastus. Tahaks kodust kartulit, hakklihakastet ja piima. Võtan esimese malaariatableti. Seda oleks pidanud tegema juba nädal varem. Nüüd tuleb võtta ühe asemel kolm päeva järjest. Ängistus, rinnus surub, üksildustunne ja õudusunenäod. Kõrvalnähtudena lubatakse tegelikult sootuks hullematki.

Filipiinide Vabariik on kolmanda maailma saareriik, mis koosneb 7107 saarest. Pealinn on Manila, rahaühik peeso ja liiklus parempoolne, kuid jääb eurooplase jaoks mõneti mõistmatuks. Ühistranspordina on kasutusel kohapeal värviliseks võõbatud II maailmasõjaaegsed USA džiibid, kohalike jaoks jeepneyd ja kolmerattalised. Pealinnas sureb õhu saastatuse tõttu 5000 inimest aastas. Filipiinid on kõige läänelikum riik Aasias, olles mõjutatud neid koloniseerinud USA ja Hispaania kultuuride poolt. Rahvastikust 90% on katoliiklased, seejuures 80% kristlased. Kõneldakse tagalogi keelt, millel on palju dialekte. Riigi teine keel on inglise keel, turist keelebarjääri ei taju. Traditsioonilisteks toitudeks on kõige kõrvale riis, Adobo (marinaadis ja kastmega liha, mereannid, köögiviljad), magustoit Halo-halo (kondenspiim, jää, puuviljad, marmelaad), Calamansi mahl (mandariinitaoline puuvili), Balut (embrüoga keedetud muna), grillkana ja Dinuguan (verepuding). Spordisõpradele leidub tegevusi turvalistest aladest kuni ekstreemsusteni. Inimesed on sõbralikud, Aasia suurimale töötusprotsendile vaatamata rõõmsameelsed ja abivalmid.

image  image  image  image

Kõnnin linnatänaval, koolilapsed teevad pargis kodust ülesannet. Pakun neile ilmselgelt huvi. Küsivad nime, päritolu kohta, imetlevad nahatooni ja pakuvad end giidideks. Valgele inimesele müüakse kõike ja kõikjal. Kontrastiks kohalikele putkadele on olemas McDonald’s, KFC, Starbucks Coffee ja 7-Eleven.

“Yes, Ma’am.”
“Hello, Ma’am.”
“Where are you going, Ma’am?”

Eelkooliealine määrdunud ja räbaldunud riietega poiss surub käe vastu mu rannet, sammub kaasa mõnikümmend meetrit ja palub raha. Ta elab tänaval. Tänavapered magavad olematutel kõnniteedel, kogu elu on pakitud kärusse, kõiki toimetusi tehakse möödujate silme all. Kõhud on rohkest riisi söömisest ebaloomulikult punnis. Kõikjal kohtab relvadega turvamehi, isegi kaubanduskeskusesse minnes otsitakse kott läbi. Sisenemiseks ja väljumiseks on erinevad uksed, mittemaksujõulisi sisse ei lubata.

image  image

“Where are you from?”
“From Estonia. It is in Europe.”
“Do you have wars? I hope this is a good country. Have a nice time.”

Vingugaasi eest kaitseks asetatakse suule väike rätt. Jeepney juht valib igivanast telefonist muusikat. Esimesest Nokiast nutitelefonini jõudmiseks kulus 14 aastat, siin neid veel ei ole. Kaugliinibussides on tasuta wifi. Ekvaatori lähedus mõjutab otseselt inimeste töötahet. Kuumus ajab higistama ja teeb laisaks. Sooja kliimaga saab ööd taeva all veeta, Eestis sureks nii toimides külmasurma. Mida räpasem on linn, seda suurem on pakutav elamus.

image  imageimage  image (video)

Võtan suuna paradiisisaare Boracay poole. Bussis kohatud naisterahavas haarab mu oma hoole alla. Jaamas otsib kolmerattalise, terminali jõudes tasub arve ja annab mu üle järgmisele töötajale. Ootan praami. Sama teeb peale minu veel üks valge keskealine meesterahvas, väldib mõistetavalt silmkontakti. Kõrval istub noor filipiinlanna. Saarel kohtab selliseid paare hulgi, kohalike seas on uhkuse asi valgete poolt kositud olla. Seda seostatakse automaatselt hea elujärjega. Paar kohta eemal osutatakse maniküüriteenust. Praamisõidu veedan ema ja tütre seltsis, kes pealinnast kodusaarel müümiseks kaupa transpordivad. Mõni aasta tagasi kaotasid tsunaami tagajärjel kodu. Isa on kolmerattalise juht, vend töötab välismaal, tütar õpib kokaks ja soovib pärast lõpetamist aidata vanematel kodu taas üles ehitada. Tutvustan neile oma rännuplaani, näitan maailmakaarti.

“You have to be very rich to travel like this. We don’t have that kind of opportunities.”

Vestluskaaslaste meeled tõmbuvad mõtlikuks ja kurvaks. Tunnen end jube kehvasti, ei soovi mitte midagi selgitada. Kuulame vabaõhubaaris kohalike etteastet, taevas sähvib välgatusi. Proovin alumisel narivoodil uinuda. Kukk kireb, soe meretuul kannab suitsulõhna kõikjale, konid lendavad üle pardaääre vette.

image  image  image  image  (video)

Trossid lastakse vuhinal kaldale, köied seotakse. Lühike paadisõit, kolmerattalisel mööda peatänavat ja maailma üks ilusamaid liivarandasid, White Beach võtab sõnatuks. Rannal vastutulija loeb mu mõtteid, paremaks minna ei saa. Enampakutakse päikeseprille, kübaraid, selfiepulkasid, kõikvõimalikke vee- ja õhutegevusi. Õhtupimeduses jalutan vastaskaldal Bulabog Beachil. Veel õõtsuvad püüdjad, bangalost kostavad lembelood, ussikesed helendavad, rohutirtsud siristavad, mardikad pinisevad, õhk on soe ja pehme. Leban liival, vaatan tähti ja naudin maagilist hetke. Surfiinstruktor lubab Couchsurfingu liikmena mind Puka Shell Beachile sõidutada. Rannaliivalt korjan samasuguseid teokarpe kui tavaliselt suveniiripoest ostetakse. Kivide vahel sibavad ringi pisikesed krabid.

image  image  image  image  image  image

Slummi kodutänava lapsed ootavad õhtuti koju. Nemad kiinduvad minusse ja mina neisse. Jalutame, joonistame, jutustame. Koduteel on lemmik mangokoht, need on siin eriti mahlased. Naabrinaine pakub massaaži. Tagahoovis kirevad maailma jubedaima häälega äratuskellad. Öösel. Hommikuti sajab, kuked varjuvad, tunni pärast on kõik möödanik. Omanik jagab lemmikutele silitusi. Kogu saarel käib vilgas ehitustegevus, hotelle kerkib kui seeni pärast vihma. Külastan üht kohalikest koolidest, väikese saare kohta on neid siin palju. Parasjagu peetakse lõunat, õpetajate toas võetakse väga soojalt vastu. Koolisüsteem on Eestile sarnane. Kohe leitakse ka üks sobivas vanuses vallaline meesõpetaja. Olen sulandunud kohalikke sekka. Promenaadil kuulen vilksamisi mõnda eestikeelset sõna, aga enne kui reageerida jõuan, on nad rahvamassi sulandunud. Igal õhtul mängitakse 500 peeso peale rannavõrkpalli, kohalikud versus võõrleegionärid. Baarides, pubides ja söögikohtades mängib elav muusika. Pakutakse tulesõud.

image  image  image  image  image  image  image  image  image  image

Saarelt soovin lahkuda ööpraamiga, mis sel päeval ei välju. Õnnekombel on kohe Manila poole liikumas buss. Kohalejõudmiseks tuleb sõita vaheldumisi praamide ja bussiga üle teise saare. Kiireim viis selle vahemaa läbimiseks on tegelikult siselend. Avastan, et suudan sügavat und magada igas asendis ja igal pinnal. Rõõm on omada selleks kõike vajalikku haardeulatuses. Teekond jätkub mägede suunas. Mind tõstetakse ühe bussijuhi käest teise kätte. Usaldus toimib. Värske õhuga Baguio mägilinna kohvikus saan esimese pühendusloo. Poes kuuleb jõululaule. Mütsid, tossud, sulejoped.

Sagada bussi varun hoolega süüa ja juua. Kuus tundi serpentiine ja mitte just kõige kergema jalaga bussijuht. Kindel käsi, kindel närv. Kõik jääb alles, tegevust pakub hoopis enese kinnihoidmine. Olen ilmselt ainus, kes seda põnevaks peab. Konduktorid on krapsakad noormehed, haldavad napisõnaliselt vaiksel moel kogu olukorda. Aitavad kotte tõsta, teavad kõigi peatusi peast, õigel ajal märkavad. Augustab sõidu maksumuse piletisse, raha hoiab sõrmede vahele voldituna. Väljumiseks kõlistatakse vastu toru või lage, konduktoril on selleks münt kõrva surutud. Lummavad vaated riisipõldudele. Kuus kuud aastas kasvatatakse seal kapsaid, tegelikult ongi parasjagu kapsahooaeg. Närve kõditab ööpimeduses sõit kuristiku äärel. Teeremont. Hubane õhkkond bussis. Kõik kaasreisijad on sel hetkel minu inimesed, minu kodu. Nad lihtsalt ise ei tea seda.

image  image  image  image  (video)

“You should be a happy person. Traveling like this, no children and no worries.”

Sagada. Alati kell kuus saabuva pimeduse järgi võib kella õigeks sättida. Esimene jalutuskäik külas, elekter kaob. Keegi ei tee kõvemat häält, tänaval süttivad pealambid, tubades küünlad. Haudvaikus. Pärast kahte jäjestikust kulgemispäeva ei ole raske kell kaheksa uinuda. Uni on magus. Tavaliselt võib öösel ärgata palavuse peale, sel korral haaran lisaks magamiskoti ja sokid. Hommikul avastan sama jubeda kukekella peale irvakil akna. Kirikukellad. Enne seda seisavad mehed teepervel, unistavad, jälgivad iga sammu. Lapsed mängivad kooliesisesel platsil pallimänge, naised avavad putkad.

Koha külastus tuleb registreerida ja välja käia keskkonnatasu. Euroopaga võrreldes on jätkuvalt kõik vägagi taskukohane. Vaatamisväärsustega tutvumiseks tuleb võtta giid. Pean seda imelikuks, olen varemgi looduses jalutanud. Soovitatakse leida grupikaaslasd, kellega koos kogemust ja kulusid jagada. Infopunkti sisenedes saavad esimestele küsimustele vastuseid kolm hollandi arstineidu. Äratundmisrõõm. Veetsid esimese nädala Austraalias, töötasid vabatahtlikena kaks nädalat Paapua Uus-Guinea haiglas ja nüüd avastavad Filipiine. Kaks neist suunduvad pärast seda koju, kolmas kuuenädalasele Indoneesia ringrännule.

Seikleme koobastes. Nahkhiired, libedus, liivakivi karedus, karske koopavesi. Mõistame, miks on vaja giidi. Ilma temata võiks halvimal juhul sinna pimedusse jäädagi. Mäenõlvadel ripuvad kirstud. Mida kõrgemal paiknevad, seda lähemal õnnistavale Jumalale. Lahkunule avaldatakse kirstu paigustamisega rasket vaeva nähes austust. Lahkunu kirstu asetamisele eelneb toolile sidumisega ärasaatmisrituaal. Valmistun koselt hüppeks, kuid leian end koos varandusega juba enne veest.

image  image  image  image  image  image  (video)

Vaatamata väiksusele on ümbruskonnas üle viiekümne majutuskoha. Põhitegevuseks põllumajandus, loomakasvatus, transport ja selleks vajalike esemete valmistamine. Teedel vuravad kapsakaubikud, kanad, sead. Pakutakse värsket porganimahla ja päris jogurtit. Kodune tunne. Einestame Yoghurt Houseis. Hollandlannad teavad lisada, et just seda kohta soovitab ka Lonely Planet. Menüüst valitakse kõik vastavalt kirjutatule.

image  image  image  image

Pealinna samasse ööbimiskohta saabudes hakkan inimesi järjest ära tundma. Möödunud on kaks nädalat, kuid näod on ikka samad. Nad elavadki siin. Mees Mehhikost, kes tegi mulle Filipiinide reisiplaani. Näitsik Saksamaalt, kohalik paar, mees Hawaii rannaliivadelt ja tähistaeva alt. Nad ei igatse kodumaad, kuulavad rändurite lugusid. Laua ümber käib arutelu kleitidest ja õmblusmasinate ostmisest. Tahtmatult jään vestlust kuulama. Tuttav aktsent. Pean küsima, kust ta pärit on. Eestist. Esimene eestikeelne vestlus, tahtmatult kujuneb see vahepeal ingliskeelseks. Vestleme Boracay külastusest ja nende tulevikuplaanidest. Materialistliku kodumaa tolm on jalge alt pühitud, kutsu kaasa võetud, valitakse krunti ja järgmiseks aastaks kerkib hotell. Maa soetamiseks on mittekohalikud ka fiktiivseid abielusid sõlminud. Lohesurfar on Eestit külastanud, Roostal surfilaagris käinud ja minust kodumaad ilmselt rohkemgi näinud. Vahetult enne minu Türki saabumist lahkus samast rannast, kus magas samal asemel, osales lohesurfi maailmakarikaetapil. Talvel saabub saarele umbes viiskümmend eestlast. Kõik kõlab kuidagi tuttavalt. Olen sattunud Eestis ilmunud reisiraamatusse “Minu Filipiinid.” Külastame muusikapoodi, einestame suurimas kaubanduskeskuses. Olen tunnistajaks kitarri saatel inspiratsioonihoost valmivale viisijupile. “Keep thinking all over again.”

image  image

Maailma avastamiseks tuleb teha vaid üks esimene samm.
Maailm on nagu raamat, kes ei reisi, loeb sellest vaid lehekülje.

Salamat!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s