Jaapan

Jaapan
Boeing 737-800, Angel-in-us Coffee

Jaapan – viisakuse, turvalisuse, puhtuse ja töökuse musternäidis

Istanbuli lennujaamas silman kaugelt kirurgiliste maskidega väikesekasvulisi tumedapäiseid pilusilmseid inimesi. See on minu värav, nad lendavad Tokyosse.

Kutsutakse pardale, järjekorras seisab kümmekond reisijat, ükski neist ei ole jaapanlane. Kas tegu on viisakuse või inglise keele oskamatusega? Sammun esimest korda elus nii pikale lennule, üksteist tundi järjest vertikaalses asendis. Euroopa odavlennufirmad on kulude kokkuhoidmiseks eemaldanud toolidelt isegi taskud. Tyrkish Airlinesi, maailma avardamise lennufirma Boeing 777-300 pardal ootan huviga, mis järgmisena ette kantakse.

Istmeni jõudes hakkan kingitusi revideerima: padi, sussid, suur türkiissinine sall, muusika kuulamiseks ja eesoleva istme seljatoel olevalt ekraanilt hiljuti kinos linastunud filmide vaatamiseks kõrvaklapid. Püüan endale kõige selle keskel ruumi teha. Stjuardess ulatab kandikult tangidega kuuma väikese rulli keeratud rätiku. Piilun kõrvalistuja liigutusi – nägu, kael, käed. Täitmiseks ulatatakse riigi külastaja deklaratsioonileht. Loen hoolikalt, millist infot minu, minu sealoleku ja kaasatoodud asjade kohta soovitakse. Saabub stiilselt värvilise kujundusega lennufirma kirjadega plekk-karp: kummitäppidega hallid sokid, kõrvatropid, silmaklapid, huulemääre, hambahari ja hambapasta. Pakutakse õhtu- ja hommikusööki. Lennukist väljudes tahaks seljakoti raskusele vaatamata midagi neist mälestuseks võtta. Võitjaks osutub plekk-karp.

Enne passikontrolli suunatakse täitma veel ühte deklaratsioonilehte. Järjekorras seistes jääb mõistmatuks, miks sedagi juba lennukis teha ei võinud. Saabujate uksest väljudes tervitatakse mind kui staari, kohal on riiklik televisioon. Annan kaks intervjuud, tutvustan reisiplaane ja varustust. Asun otsima teed hostelisse. Metrooskeem lööb silme ees kirjuks, selles rägastikus tuleb õppida orienteeruma. Saabub esimene üllatus, kõikjal on võimalik tasuda ainult sularahas. Olen Türgi liirid vahetanud Jaapani jeenide vastu, esimene piletiost ja sõit kulgevad muretult.

image  image

Sama ei saa öelda ööbimiskoha leidmise kohta, mis asub vahetult maailma kõrgeima torni kõrval. Püüan lahendada skeemi – Narihira 4-18-16. Kaardist ei ole suurt abi, see võiks olla sama hästi ainult jaapani keeles. Annan sama ülesande kohalikele, ei taha kuidagi laheneda. Selgub, et Jaapanis ei ole tänavanimesid. Narihira tähistab piirkonda, number 4 kvartalit, number 18 plokki ja number 16 maja. Sildid puuduvad, hooned on kõik ühesugused ja kirjad lugematus alfabeedis. Ümberringi on kõik piinlikult puhas, autoteel ei kivikestki. Samas puuduvad prügikastid ja istumiskohad. Liiklus on vasakpoolne, süüakse pulkadega, jootraha ei jäeta ja tualetti minnes vahetatakse sussid teiste vastu. Püstitatud on suitsetamisalad, neid on siin palju. Tänaval vuravad jalakäijate vahel tuhanded naisterataste ja kiivriteta jalgratturid. Iste madalale sätitud, et seisatades probleemideta jalg maha ulatuks. Emadel üks laps eesmises ja teine tagumises toolis. Kõik toimib.

image

Jaapanis on konstitutsionaalne monarhia, tugev sõjaline kaitse, heal järjel majandus, 73% metsa, mägine pinnamood, ebasobilik pinnas põllumajanduseks, vulkaanid, maavärinad ja tsunaamid. Jaapan on maailma liider teaduses: elektroonika, autod, masinad, maavärina inseneeria, tööstuslikud robotid ja kosmoseteadus. Suurimad ettevõtted on Toyota, Nintendo, Canon, Honda, Sony, Phanasonic, Toshiba ja Sharp. Levinumad spordialad on sumo, judo, karate, kendo ja pesapall. Traditsioonilised söögid: riis, nuudlid, sushi, mereannid, supp, okazu (kala, köögivili, tofu).

Lähen otsima voolusageduse konverter-adapterit, et 100-voldisest kolmeharulisest vooluallikast teha Euroopa laadijatetele sobilik. Samas poes müüakse jalgrattaid, ostan ka selle. Olen nüüd pruuni 8-käigulise korviga Meme ratta omanik. Väärtus on väiksem kui seljakotil. Teenindajaga suhtleme Google tõlkija abil. Tema kirjutab, mina räägin inglise ja kehakeeles vastu. Täname teineteist korduvalt peaga kummardades. Poest väljudes ei suuda olukorda kontrolli all hoida. Ratta esiosa tõuseb koti raskusest püsti, olen abilistest ümbritsetud.

image

“Hi! Do you know which way is Mount Fuji?”
“Let me think… I swam at the beach and saw it. It is definitely in the south.”
“Are you sure? Do you live here?”
“Yes. It is about 90 miles away, you know?”
“Yes. I am going there tomorrow.”
“Do you have a bike?”
“That over there is mine.”
“Did you steal it?”
“No, I bought it today.”
“How much did it cost?”

Väljas ladistab. Vihmajarjudega sõidetakse ja käiakse kiirel sammul, seistakse räästa all. Tänavaserval tõstetakse käsi erimoelise takso peatamiseks. Kõik mehed kannavad kvaliteetseid musti viigipükse, kingi ja valget triiksärki. Käies justkui visatakse jalgu. Maksan automaadis kapselhotellis ööbimise eest. Saan võtme, millega avada jalanõukapp, sinna jäävad vettinud käimad. Sussid jalga ja kapslisse. Algus on hirmuäratav, aga sellega harjub.

image  image

Alustan sõitu Jaapani kõrgeima mäe Mount Fuji suunas. Plaanin selle vallutada. Saan esimese suurlinnast väljumise õppetunni. Jaapani pealinn Tokyo on Eestist vaid seitse korda väiksem. Olen lõksus, paberkaart ei aita. Pangaautomaadid ei tunnista enam välisriikide kodanike kaarte. Wifit ei leia, pole lootustki iPadi kaart saada. Kohtan noormeest, kelle kodutee viib samas suunas. Kulgeme esimese etapi koos.
“You should keep left, only left side now! Always road number 20. And I really respect you for that!”

image

Teekond kulgeb üle mägede, ühel tõusumärk 7%. Vaatan maanteerattureid ja mõtlen, et kunagi vuhisesin minagi nii. Selle ratta, koti ja jalgadega Lõuna-Jaapanisse ei sõida. Laevaga Lõuna-Koreasse saabumise plaan läheb ümberkalkuleerimisele. Enne Eestist lahkumist kaalusin ka rattaga ümber maailma tiiru tegemist. Olen õnnelik, et selle kasuks ei otsustanud. Sellest oleks saanud väga üksik ja vingugaasine ettevõtmine. Jätan plaani siiski varna õigeid tingimusi ootama. Teeäärsest majapidamisest vett küsides kutsutakse kogu pere vaatama. Tervitatakse, pereisale õpetatakse “here you are” ja soovitakse head teed. Koolis õpitakse inglise keelt kuus aastat, teadmised on võrdväärsed eesti noorte vene keele oskusega.

image

Jätan jalgratta koos üleliigsete kompsudega Mount Fuji jalamile. Alustan teekonda enne 1. astet 1100 meetrilt, rattaga ei ole mõtet kõrgemale kangutada. Kohalike tavapärane alguspunkt on 5. aste 2300 kõrgusmeetril. Aklimatiseerumiseks kasutatakse enamasti 8. astet 3020 meetri kõrgusel merepinnast. Hütid asuvad igal kõrgusel, võib teisiti planeerida ja kohe tipugi vallutada. Hõreda õhuga õhtupimeduses tunnen, et just 8. astmel kaob reipus. Jalad on varem pehmeks sõtkutud. Jään ööseks hütti. Ase on napilt keha laiune ja jaapanlase pikkune. Lähedal magab väga head und valjusti norskav härra. Kuuldub rasket hingamist ja köhatamist. Kasutatakse hapnikuballoone, võetakse tablette.

image  image

Mägirajal kulgeb külmale vaatama läbi öö pealampidest moodustuv jaaniuss. Hüttides kehtib öörahu kell 19.00–2.30. Sammume koos sadade inimestega külg külje kõrval tipu suunas, kulminatsioonina ootamas varahommikune päikesetõus 3776 meetri kõrgusel. Samal päeval suletakse hütid talvehooajaks. Sokid käes, pusa peas lähenen kõrghetkele. Päike tõuseb vaikuses, seejärel aplausi saatel. Viisteist minutit, kõik on möödanik. Vaatan uusi saabujaid sama kahetsusega kui täispikal triatlonil limiitaja sisse mittemahtujaid.

image  image

Tagasi 2020. aastal olümpiamänge korraldavasse linna Tokyosse liikudes saan teada, mis on liiklusummik. Saja kilomeetri läbimiseks kulub neli tundi. Tutvun lustakate saksa inseneridega, kogeme koos elu esimest maavärinat. Kohalikud jooksevad majast välja, me suudame vaid rõõmust lae poole karata. Maapind kõigub, väriseb, tugevuseks 5.6 magnituudi. Tsunaamit sel korral ei koge, lahkus Tokyost enne minu saabumist. Ratta müün Tokyos koduks saanud hosteli lahkele pererahvale.

image  image

Aasias on turvalisusel hoopis teine tähendus. Kaob sularaha ja tasuta wifi puudumisel. Minu jaoks tähendab see toitu ja reisi planeerimist. Aeg on raha. Isegi siis, kui aega on palju ja raha ei teeni.

どうもありがとう!
Dōmo arigatō!

Advertisements

One thought on “Jaapan

  1. Sa kirjutad NIII hästi ja põnevalt. PALUN luba, et jätkad kirjutamisega – ma nii ootan iga postitust ja võin oma mütsi ära süüa ja väita, et ma pole ainuke:) pai ja edu Lõuna-Koreas.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s