Türgi

Istanbul, Türgi
Istanbuli Atatürk lennujaam, Boeing 777-300

Istanbul – ida läänes, lääs idas

Viimane hetk on alati kõige produktiivsem. Kuus tundi enne lennu algust ei ole tähtis, mida kaasa võtta, vaid mida maha jätta.

Jõuan õhtupimeduses 1997. aastast Euroopa Liidu kandidaatriigiks oleva Türgi suurimasse linna Istanbuli. Linna poolitab Bosphoruse kanal – lääneosa asub Euroopas, idaosa Aasias. Pealinn Ankara jääb 400 km idapoole. Riigikeeleks türgi keel, rahaühikuks Türgi liir. Tänavatel kerjavad määrdunud riietes ja ihuga lapsed. Plastikust neoonvärviliselt pianiinolt kostab kurba pillimängu, käsi paluvalt ette sirutatud. Kooliealised on ihuüksi, väiksemad ema sülle uinunud. Igal nurgal pealetükkivalt kaupa ja einestamisvõimalust pakkuvad meesmüüjad.

“If you are lost, I will help you. I will be your hero.” Naised kasvatavad kodus järeltulevat põlvkonda. Ringi ekslevad kodutuna näivad kassid, koerad.

image  image

Ööbimiskohta jõudes ulatan passi. Selle hetkeni on Eestimaad meenutanud vaid paremal tuharal sügelust tekitav herilase nõelatorge. Kollapalaviku vaktsiinile nädala pärast järgnema pidanud palavik jääb tulemata. Kuulen tuvastamata rahvusest tumedapäiselt kräsupealt: “Kuidas läheb?” Ei suuda üllatust tagasi hoida ja nõuan selgitust. Tegu on egiptlasega, kellel olevat olnud eestlasest reisisõber.

Ärkan värskes õhus kõlaritest kostuva valju õmisemise peale. Kellaaega teadmata olen kindel, et sellises pimeduses vabad hinged ei tõuse. 99% türklastest kummardab islamiusku oleva riigi kodanikena Jumalat, Allahit. Moslemistel on kätte jõudnud päeva viiest tähtsaimast tegevusest esimene – näoga Meka suunas palve ehk salaat. Tuleb mõtiskleda, kas ollakse elus piisavalt head teinud, õigel teel või eksinud. Pestakse jooksva vee all kindlas järjekorras käed, jalad ja nägu. Palvuse ajal ei kanta jalanõusid, naistel juuksed kaetud. Noored, kes usuliselt end ei määratle, tunnevad kui lõksus. Kodumaaga puudub side ja mujal maailmas neid ei oodata.

image  image

Ülerahvastatult umbses tänavapildis leiab kõike Türgile iseloomulikku: keedetud mais, grillitud kastanid, kebab, jogurt, kala, maitseained, kohv, tee, baklava kommid, halvaa,vesipiip ja siseruumides Türgi saunad. Soojale kliimale kohaselt kõikjal plastikpakendis veepudelite müüjad. Linnaturism ei ole minu jaoks.

image  image

“Hello! Are you traveling?”
“Yes, around the world.”
“Wow… and this is your home?”

Musta mere äärde Kyliosi jõudes tunnen end kui paradiisis. Just nii lõhnab vabadus. Jalutan mööda kohisevat mereranda, vaimustun igast teokarbist. Leian esimesed sõbrad, kolm koera truult järgnemas. Algab rohutirtsude tants, koos sellega äikesetorm, kõuemürin ja paduvihm. Mõistan, milleks on telgile löödud kõik aasad ja õmmeldud paelad. Vajan veel vaiasid, rohukõrsi. Truu sõber ukse ees poeb ootamatult kattekile alla, külg vastu mind. Hirm, turvatunde vajadus ja niiske koera lõhn.

image  image

Ärgates viskun kõrguvatesse lainetesse. Tunne on kui lapsepõlvesarja “Kodus ja võõrsil” algusklipis. Juuksed soolasest veest ja tuulest läbimatult takkunud. Lokid püsivad juukselakki nägemata igas olukorras. Möödub kahe hobusega ratsanik. Esimesel ise, teine slepis kundesid ootamas. Kaabuga härra pakub tasuta sõitu. Reklaamitrikk, kuid see ei vähenda mu rõõmu. Rapun sadulas, püüdes pingsalt meenutada, kuidas traavides mitte hüpiknukuna näida.

image

Päike kütab, õhtuks olen kui vähk. Veele ilmub lohesurfar. Jalutan lähemale, olen Eestis korduvalt kaugelt suud vesistanud. Hetk hiljem seisangi juba ise lohega kaldal.
“Left. Right. Up. Left. Right. Faster. Stop.”
Olen saanud elu esimese lohesurfi treeneri ja päris türgi sõbra. Õhtustame rannakohviku romantilises valguses ainsate külastajatena. Hommikust sööme teiste surfarite seltsis. Eelmise päeva fotodel olevad inimesed saavad nimede omanikeks. Päevad mööduvad rannas, surfimajas, lohet käsitsedes.

image  image

Eelarvamustele ei jää reisipagasis enam ruumi. Türklased on väljaspool kauplemis- ja teenindussfääri sõbralikud, soojad ning ennastsalgavalt lahked. Elu on sama turvaline kui kohalike roogade mekkimise järgselt kõhule Coca-Cola pakkumine.

Ärkan öösel, soe siidpehme tuul paitab huuli ja merekohin kõrvu. Osake minust on jäänud Burc Beachile ja surfimajja.

Tesekkurler!

Advertisements

2 thoughts on “Türgi

Vasta rene-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s